Dillingeri olu

Jõlkusime Kataga Muhus ja Koop tuli ja üürgas nats. Võimas! Dynamite Vikings oli ka üks kovemaid asju, aga ülejäänud me uimasime tänu joomisele maha…

Küll aga olime kontvõõrasteks ühes talus, mis oli maha jäetud, aga väga kenasti maha jäetud – riided riidepuul, käru aianurgas, raamatud aidas, gloobus põrandal.

Sääsed olid kodus…. kadedaks teeb ikka küll, kui mind võib välja ajada, et sääsed kokku koguneks ja siis ise teistkaudu ringi hiilida…

Jääh, tühja sellest… Ülejäänud päevad on möödunud merel, mängides ja joostes, Pakri saared on külastatud, majaktornist kajakamune hiilitud ja mida veel.

Muide, maapind praegu veel ikkagi kõigub..sest täna oli jube laine kui me Pakri madalal sukeldumas käisime.

Ja kui inimesel selg haigeks jäi, sai temast jälle ahv. Pean silmas kõndimisasendit.

Kui event läbi kadusin kohaliku elu keskele. Seal oli paar päeva täitsa üksik tunne, sest eneseväjendus jäi napiks. Hakkama saab, aga see ei tähenda midagi, sest jagada pole kellelegi midagi.

Kasutasin otsesõnu – näiteks paduvihmas jalutamiseks ei tahtnud vihmavarju osta, siis astusin sisse kuskile ja rääkisn daamile, et tahan rentida umbrellat. Voiture moi ..eee umbrella… ee. Asi sai selgeks alles siis, kui keegi akna tagant umbrellaga mööda lontis. Daam tõi kohe kaipist enda oma ja andis käppa. 4 tunni pärast viisin tagasi. Märjaks sain ikkagi…

Vahepeal ei saanud ma mõistetud, et kui inimene näeb, et ma pigistan sõnu välja ja otsin – no mis ta vuristab muudkui peale. Pritsisin siis mõnda eesti keelega üle. Ega nad heitunud, vadistasid heldinult edasi. Laias laastus sai enamus asju räägitud.

Lõngused nurkadel – istub oma magamiskotil ja joob õlut – astud ligi ja pildistad – tema tõstab näpu püsti ja -silub juukseid siledamaks ja siis naeratab elu eest.

Siis muidugi puhub juttu ka vähe pikemalt ja lõpuks tuleb ka joonistada kus see Eesti on kust ma tulin.

Teine hea soovitus on – võtke kaasa digifotokas ja tehke inimestest pilte. Nad kutsuvad teid endaga lauda istuma ja teevad välja, annavad meiliaadressi et neile saaks neist pilte saata ja teevad välja. Ütleme nii et sealsete kohalike hulgas on mul kirjasõpru juskui rohkesti.

Asja teevad ka fotograafid – jalutavad koos kontserdile ja võrdlevad pilte omavahel.

Minu jaanipäev möödus vihmas. Ütleme nii, et sealkandis oluliselt tuld ei tehta jaanipäeval, kuid siiski – minu vastas mäeküljel lõmama pandi siiski üks lõke… kuid paduvihm kustutas ka minu oma. Edasi mööduski 4 tundi padukas jalutades ja vihmavarju all pildistades, kuni olin läbimärg.

ja järgmine hommik lahkusin ja saabusin õhtul jälle Eestisse.

Ull tuli vastu ja rääkis puhast eesti keelt.

Hea küll, Pariisist tuli peale Richardi nimeline poiss 7 aastane, kes rääkis ka eesti keeles. Mind tunnistati suureks sõbraks ja räägiti, et jumal tänatud, ta näeb jälle varsti Gretet – ta pidavat armunud olema. Õhkas ka selle peale.

Kuna ta õpib prantsuse lütseumis, siis ütlesime Tallinnas teineteisele au revoir, mon ami.

 ja tore oli jõuda kodu. ja käia eesti poes.

internetti ei saanud, kui sain, siis ei saanud bloogi sisse – klaviatuur oli ka mitte qwerty vaid kaery voi midagi sarnast.

Samas pranstlastel on näiteks …..@hotmail.fr aadressid olemas.

Meie mõistes kõik kallis, ja kirjutada polegii suurt – eks nüüd on väsimus ja hetkepauerid on tühjkas saanud.

Proovisin pesta seal näiteks läbihigistatud särki – kaks päeva kuivas, aga oli ikka sama märg nagu kuivama pannes. Selline niiskus oli ohus pidevalt. Aga mida sa tahad, kui Pürenee on kohe 7 km kaugusel ja sealsed kuulsad äikesetormid rullusid mägedest alla – samas tuulevaikuses.

Ei viitsinud lõpuks ka söömaaegadel kaasa lüüa, sest peenem seltskond sõi kuuekäigulisi ja peene seltskonna kombed lõid üle pea. Igav lihtsalt.

Kuid mõnikord oli asi ka paratamatu…

Tegin täna sisseastuimise testi USAsse õppimaminekuks.

Pole nagu tuju minna, aga läksin käega lööma, et test on keeruline ja 70 protsenti peab kätte saama et ära sõita.

Haigutasin ja tegin testi ära ja sain 89 prossa …

Seega on minek.

Sügisel ära…. loodan et saan osta peale seda endale uue auto.

Kui vanasti olid üliõpilastel peas täid, siis tänapäeval on neil peas peamiselt kilk.

See selleks, nõme nali.

Hoopis parem uudis on see, et Maris sai kokkujooksnud pildipangast siiski kätte Meri Kilgi Merivälja Muulilt.

Siin ta on – (koos oma hullude silmadega)!

Lühidalt – täna saime Eedo Raide käe all kõik uued BMW mudelid läbi sõita. 5 erinevat autot, ja autosid pidi kiusama täiega. Ussisõit nii et kummid läbi paindusid ja põdratest ja ektreempidurdus. Kummilõhna olid autod täis, kõik käisid kordamööda kõik autod läbi ja sai aimu küll.

Aga nii head minekut ei anna ykski auto kui minu punane.

Punasele mõtlen ma nyyd nime välja…. Kas Mutuka Paabo, Õitsev Lendhiir, Õlilontrus või muu…

Ja siis kirjutan selle paagile.

Kadedusenoot ikka – elektroonika ja minek on uutel autodel hea. Ja mugav. Aga no see see müügitöö on!

Täna oli poissmeheõhtu Ivaril.

Mina läksin teda langevarjuga hirmutama. Sõle Statoilis pidi üks buss ootama. Kellaajal. Ootaski. LimusiinBuss. Suur, tume, sees baarid ja telerid ja lauad kaetud.

Ivar ise toodi kaitsepolitseinike vahel bussi – talle saadeti järgi võõrad tegelased ümbrikupalga süüdistusega. Vähemalt ta rahunes kui tuttavaid nägusid lõpuks bussis nägi. Muide, buss oli lõõtsaga… ja siis hakkas peale – mina valmistasin temast kõva hüppajat samal ajal kui buss Ämari poole kimas. Lõõtsa vahel tegi mees VVH-d.

Videokoolituse sai ka kätte. Mees oli lõpuks väga valmis hüppama ja oleks vist edikalt ka ära teinud, kui asi poleks fake olnud.

Aga rõõmus oli ta igatahes, et sellest pääses.

Siis hakkasid minu vintsutused. Ei saanud bussist enam kudagi maha. Mööda linna ja kus veel kurat me sellega rallisime ja samal ajal siis sõime ja laulsime karaoket. Jumal hoia. Jumal hoia. Lõpuks pääsesin tulema. Teine Ivar ootas, et saaks kaamerat laenata – jõudis ära oodata.

Tiigrikutsut ma püüan enam mitte laulda mitu nädalat.

Varsti peab paadi hooldusesse viima, ic ic. ma juba tean, kes keele rippu on ajanud.

Ja kes mitte.

Eile lõpetasime kevadetormis eneste osalust.

Kohaliku kuningriigi kuningas läks lõpuks nii heldeks, et õpetas meile:
” Nii. Meil on siin väike selline koht olemas. Kui te käite tavalises restoranis, siis võite kasutada paream või vasaku käe reeglit. Võtate menüü, panete vasaku käega nimetused kinni ja valite hinna järgi endale süüa ja juua.

Või panete parema käe hindade peale ja valite mis teile maitseb.

Vot, täna lähete sinna kohta ja seal kehtib minu kulul parema käe reegel.

Oi seda misiganes siis lahti läks… Joäo Espinho ja mina klattsime portugali keelt. Bossanovad on portugali keelsed enamasti, vähemalt Gilbertode omad ja Jobimi ka, ja Joäo emakeel sobis talle hästi.

Osaksin ka mõningaid sõnu, nii me bossasid laulsime õues, mina ja ehtne portugaallane:)

Ainsana pidi piloot Pille pidi varem ära minema, sest temal oli hommikul kell 8.30 lend, nii et kogu lõbu.

Aga edasi oligi juba nii, et Espinjo-mees leidis, et musa on õige asi ja pani kasarmu akende all serenaadi nii mis sirises, eestlased sekundeerisid. Jankovski on see mees, kes võtmise ajal kukub ümisema siukseid viise et kuku end kõveraks,siis oligi kaamera käppas ja maailma parimad jazziviisid lindis. Maakera ikka üllatab veel.

Meie võõrustaja jäi väga rahule.(nii meiegi)

eelmine post -ega ma ise ka parem pole vahel olnud. Täitsa msendav.

Kuid elu runnib edasi ja aina kaugemale meid viib oma punktidest, millest me kinni ei hoia või endaga kaasa ei vii.

mehed kevadtormil – said siis täna selgitava briifingu osalisteks.

Olid siis läbiviijad rääkinud  umbes siukest juttu:

“Ja CSO viib siit NPO sõnumi ASM kujul otse COVD sse. OP annab selle peale WS i kohe easi WOC ile.

CPO ongi selleks ,et RSP ja DRE omavahel suudaks OWP d teha.

Ja Teie väljastate WPSED i iga õhtu kell 18.

Nägemist”

Tark jutt. On rämedalt kuul, et on olemas tarku inimesi  uhkes üksinduses asju ajamas. Ma siin mõtlesin, et tiimitöö ja et tarkus tähendab igal tasandil asjade selgeks tegemist. Mitte selgeks, et kes siin loll on, aga edasiviivas mõttes.

EDR!

siis pange käele mingi kõva asi ja vaadake misuke ta näeb välja kuu aja pärast.

Mul on ilge titaan-melaan-süsinik kosmesematerjal kell – ja see on saanud nii kõvasti vatti et hale vaadata. Mis siis veel käsi saab? Ja läbi aastate, krt.

kell on vaevalt kuu vana

Dahabis olime Kataga kord sukeldumistarvete poes.

Mõtlesin – näe. minu lestarihm on siin müügil. Võtaks õige ühe.

Ütlesin:”võtaks õige ühe” mees ütles -seda õiget pole meil. Läks reklaamstendi juurde ja kitkus sealt selle maha ja müüs mulle ära. Peaasi et raha liikus. Seisis see rihm mul pool aastat ja täna rescue diveri tunnis läkski seesama rihm mul katki.’

MIda muud mul teha oli kui see uus rihm võtta kotist ja ära vahetada. Rahulolu oli üüratu.
Täie ette ost ükskord ka ometigi.

minge õige magama, kui kell on 23 läbi.

Või veel parem, teate mis, tõuske üles, kui kell on kaheksa läbi.

Aga sööge hoopis lõunat, kui kell on 13.00. Igatahes saate aru küll – tehke mis hetkel vaja on, kellaajad saatke ka kanni.

Mina täna olin Birke ja Kataga mere ääres ja väike saslõkk ja binokulaarne linnuvaatlus olid ka abiks.

Birke õppis täna lutsu viimaks viskama. Kat heitis kive 15 meetri kaugusele nagu Kalevipoeg. Päike tegi oma haruldase ja punase etteaste. Kuu oli suhteliselt kahvatu nagu ta seda ikka olnud on.

Lahe!

Ma elan maailma ilusa panga ääre peal!

..tulid mehed, kes olid endale The Shin nimeks pannud ja ümisesid eestlastele väheke.
Guido Kangur istus minu kõrval – vaatasin lihtsalt, et tal on kell miskipärast parema käe peal.
Peale selle ta lonkas kaunis kõvasti. Aga Asjast oli ta täitsa vaimustunud.
Peale lugulaulude kuulmist krabasin tänavanurgast Birke(kes elab Salme ligidal nüüd) ja läksime linna peal kolama.
Vormsi Enn jalutas mei ees ja pillas oma nätsupakke maha, mida meie siis talle tagasi andsime.
Birke käskis tal oma taskud kinni õmmelda…
Pärast ütlesin, et see, kellega me rääkisime, oli nõid.
Uuuuu, tegi Birke.
Noj a Americana pitsas ja natuke trallimist, ja siis selgus ,et piletitele oli peale kirjutatud alla 16 aasta ei saa, ja me läksime koju…

minust on erak saanud

nii.
Kell 15.00 sain mere peale.
Lendurite info palja jää kohta oli nii natuke vale, et laiad rootsi suusad vajusid ka põlvini sisse.
Ainus liikumise võimalus oli leida mingi mootorkelgu tallatud ja täistuisanud natuke aimatav rada ja seda pidi kulgeda.
Siis tulid kohad kus lume all oli vedel (-10 kraadi oli väljas krt?) vesi ja see haakis ennast puust suusatalla kylge ja siis astusin pläraki lume peale ja siis kraapisin mingite kuradi lumeklotsidega edasi.
7 km läbisin kolme tunniga.
Tagasi plaanisin jõuda päikeseloojanguks, aga jõudsingi päikeseloojanguks silla juurde kohale.
Vaatasin silla ära ja loobusin kohe kaugema vraki külastamisest. Yhe lähema vraki juurest kulgesin läbi ja filmisin seda kah igaks juhuks.
Vahepeal veel pehmet lund.

Saslõkki tegin? Unustage ära, hea et pimedaski tagasi jõudsin.
Päike loojus hullu taevapilvemöllu saatel… peatusin et seda filmida.
Kui oli jäänud veel 3 km kaldani, siis ilmusid Paldiski tuled saare nuka tagant nähtavale….
Täielik sära keset tumesinist tooni…

Seljas olid mul t-särk, selle peal kampsun, siis fliis ja siis jope.
Ka jope oli läbimärjaks higistatud… peale päikeseloojangut enam seisma jääda ei võinud, sest tuul oli tõusnud ja märjad riided vaevasid.

Lõppskoor oli 15 km läbi kraabitud, sild ära nähtud ja kiiruste kohta loen alles õhtul GPS ist mis seis oli…head sealt ei tule, kuigi oli kohti kus sai ka Gunde Svaani panna väheke.

Aga kopterilt tehtud mereluure on ikka jama

Täpsustusi:

Nyydseks on juba selge, et Gunde Svaani panemine tähendas 10,2 km tunnis, mille ma võisin ka saavutada käpuli kukumise ajal…
Aga 6 km tunnis oli parematel aegadel.kehvemad ajad 2 km tunnis

Emokad:

Suuskadega koha peal trampides ja ronides nagu mööda lõputut treppi tuli mitu korda mõte, et see sild on liialt kaugel. Ja päike liialt madalal.
Märjad riided painasid. Müts läbimärg ja kylm. Kapuuts pähe ja edasi.
Tuul keerutas lumeteri ringi. Esialgu oli päikeseprillidest puudus, sest päike madalat eest ja lumi aitas teda.
Kui loojang ära oli, oli veel tore – lumi läks lihtsalt siniseks äkki ja ei paistnud midagi silma.
Kuu oli peaaegu täiskuu ja tegi väheke värvi. Kell kuradi pool 8 läks täitsa mustaks.
Kuna kiirus sõltus ka sellest, et kas satud kõvema umbetuisanud raja peale mida valgeski näha polnud, siis keskendusin järgima neid radu.
3 km enne kallast kleepusid suusad ja mõtlesin mitu korda nad alt ära võtta, kuid jonn oli suurem.
Kakerdasin nendega 2 km tunnis ja kirusin.

Jõudsin lõpuks pimedas auto juurde…
Ennäe, olin oma autovõtmed millalgi minnes maha pillanud.
Keegi oli nad mu autoukselukku ette torganud.

Suusakepid kleepusid käenaha külge ja auto oli seest jääs.

Kuna mu retk venis pikemaks, polnud mul vajalikku jooki kaasas ja esimene peatus oli Padisel poes. 2liitrit kallasin kohe sisse.
Üks kuiv fliis mis autos vahetati märgade vastu.

Külmavärinad läksid ära alles kell 23.00 kui ema korteris teki all vedelesin.

Tegelik liikumistrack sisaldub sellel pildil (GPS track on laetud arvutisse ja tõstetud aerofoto peale)

Niisiis, olles näinud anatoomikumis siiami kaksikuid surnust peast ja täiesti elusaid ja jooksvaid siiameid kunstisaalis.
Nii ja miljonimõtteekspress sõitis jälle ajukülast läbi, ja maha tulid pakkidega umbes 100 mõtet.

Filmis jooksis kaksik, kes oli tüdruk…tüdrukud. Kaks kätt, kaks jalga, kaks pead. Rindade kohta andmed puuduvad. Visuaalne vaatlus ei toiminud.
MIS HAKKAS HUVITAMA .
Kas tal on üks magu?
Sel juhul kumba suu kaudu ta süüa võib. Kui ütleme edasise arutluse käigus, et peadel on erinevad nimed, sest neil on ju erinevad kõrvad ja erinevad silmad ja nina – üks on Mörli ja teine Tuust, siis kui neil söögitoru üheks kokku läheb ja üks magu on, siis võivad nad sisse vehkida nii supi kui prae samal ajal?
Kui üks armastab magusat, nii et teisel süda pahaks läheb, siis kuidas nad ikkagi klaarivad.
Ja Tuust võib näiteks absoluutselt karistamatult hinge kinni hoida, sest Mörli hingab. Kuid kuidas tunneb ennast Tuusti aju–kas tal ei teki lihtsalt psüühilist hingamisvajadust, kuna veri saab hapnikku täitsa vabalt.

Seega. Kui oletame, et Tuust võib hinge kinni hoida ilma probleemideta, siis see siiami paar on supersnorgeldajad. Mörli vahib pinnal ja hingab, Tuust vahib vee all kalu.
Kui Mörli tahab ise vaadata, hoiab ta hinge väheke kinni nii et Mörli rahutuks muutub ja pea pinnale pistab ja küsib mis värk on.

See on vähemalt selge. Tegelikult on huvitavm et kui Tuust mõtleb Mörlit kiusata ja pistab käe tulle, kas siis Mörli võib võtta sama käe ja Tuustile vastu pead lüüa?

Toitumisest veel nii püalju, et kui Tuusti ikka oksele ajab, siis kustkaudu ta ikkagi oksendab..kui ta suu jonnakalt kinni hoiab, siis tungib Mörlil okse lihtsalt suust välja. Oi seda üllatust. Kõditab endal kurku salaja omapoolse käega ja ongi jama majas.

Aga oletame, et neil on siiski kaks magu. Sel juhul kui üks sööb kõhu täis, siis teine ei PEA toituma, kuna vereringesse pääseb toitaineid piisavalt, lihtsalt söömismõnu jääb ära. Ja ikkagi, … never maind ikkagi

Ja siis üks otsustab suitsetama hakata. Kui neil on üks kops, siis on lihtsalt vaidlusi tekkimas suitsu allatõmbamise üle.
Kuigi võib olla lõbus tõmmata suits ühest suust sisse, alla tõmmata ja siis Mörli hoopis puhub suitsu välja.
Ja kui üks salaja viina joob, siis teine ei saagi lõpuni aru, miks ta täis jäi.
Kas Tuusti üldse saabki midagi salaja teha? Kahtlane…

Muidu autoroolis oleks nad asendamatud kaugsõiduautojuhid, magaksid kordamööda.

Kui Üks neist oleks transvestiit, siis oleks keerulised vaidlused soomuutmisopi üle … oh jah..

aga oletame, et ühe pea sees on mees ja teise sees naine.
Nad näevad üksteist iga päev, saavad sõpradeks ja armuvad.
Abielluvad, suudlevad ja ..ee.. kallistavad ükstesit.
Ja siis õhtul visklevad nad voodis..noh, mingi arusaamatu värk, eks siis eneserahuldamine ei ole enam eneserahuldamine. Võibolla jagatakse vasak ja parem käsi omavahel peade vahel ära ja siis antakse üksteisele vastu näppe ka kui vaja on.

Niru, kui tülli minnakse, ei saa lahutada. Noh juriidiliselt äkki saab, aga privaatsust peab tagama selle suure valge kraega, mis koertele kirpude vastu pannakse.

Muidugi jajah, tegelikult on nad vist hoopis õde ja vend, aga verepilastust on ikka juhtunud

Võtame jälle korra Tuusti ja Mörli. Võtan haamri ja virutan varba pihta. Tuusti poolsele. Kumb karjub?
Ehmatan Mörlit, ja ta võpatab. Kas teine ikka saab aru et mingi kuradi ehmatav asi oli, kere justkui võpatab.

Ja okei, Mörli armastab lugeda palju, aga Tuusti ei mitte. Mörli saab kole targaks, aga silmad lähevad kiiremini hukka ja ta hakkab kandma raskeid prilla ja pea vajub külili nagu Partsul. (Lihtsalt üks uitmõte.)

Oppi tehes vist pannakse mõlemad ikkagi magama, tänapäeval pannakse asjad veenisiseselt vist toimima, see probleem on selge.

Kas on Mörlil näiteks õudne käia, endal silmad kinni, aga kui ta teab, et Tuustil on silmad lahti ja tema juhib?
Hea küll. Kui sitaäda peale tuleb, siis kumbale ikkagi tegelikult. Ma oletan et mõlemale ikkagi korraga. Aga kui nad (ta) peeretab, siis kumb punastab.
Et siis..sulgurlihas on kelle kontrolli all? Ehk annavad nad seda vahetustega üle, näiteks 19-21 vahel õhtul, nagu meil pargitakse paarikuupäeva autod ümber paaritukupäevade tsooni.

Ja kas on võimalik, et üks hakkab teisel silmadoonoriks..kuigi ma aru ei saa mis mõte sel oleks. Kaks pead on kaks pead, neli silma on neli silma.
Silmaarstil peab olema kolm panni(need millega silmi kaetakse) kätte anda, kui silmakontrolli tehakse.

Ja veel huvitab mind, kas Mörli saaks Tuustile ootamatult kõrva karjuda.

Kurat, asi hakkab vist käest ära minema.
Aitab. igatahes solge eksiks nende sees kindlasti ära.

vändaga pill. Pungisoenguga noor kutt- ylivana tüüpi rahvapillimängija.

Laenasin fotokat et sellest asjast pilti teha. Mees väntab, mingi käiakivi käib ringi ja kolm keelt on selle käiakivi vastas ja tekib ühtlane ulguv heli, mis on meloodiline. Ja selle tooni muudetakse klahvide abiga.Fantaasiateema!

Esimene lugu oli lahe, ülejäänud mitte nii, ja ka kaks viimast olid need mis panid ikka näo toimima.

Muus osas olid kogunenud ka karvased asja kuulama ja pildusid rängalt tukka ehk moshasid nii et tornaado oli saalis

Djamel Larousse pidi olema siis selle festivali tõmbenumber, aga seda vist seepärast, et ta oli alzeeriast.
Ja ta üks bongomängija oli senegalist.Aga minu arust oli Maa ja Ilma nael järgmine esineja-Jaan Rannap ja Tiit Kikas.

Pimedad ruumid.
(kusjuures ma olen täitsa nõus, et Tartu on tõsisem kultuuripealinn kui mõni muu, sest eksposse on sitaks ja neil jõuab käia, sest nad on odavad ja lihtsates kohtades.
Ja lahe oli see näitus sest seal oli ainult 4 lahendust väljas.

Lendav kaamel, saba asemel gaasimask-milles ka silmad sees. Lõhnad, mis olid tekitautd sinepi ja veel millegagi, ei jõudnud kohale, sest kevad oli mind petnud ja nina oli kinni nagu vedur.
jahipüss, mille padruniks hiired, seina sees asuv väike suurendusklaas, millest sisse vaadates oli Kolgata mäe jalamil hiigelsuur kärbes (päris) risti juures. Kärbes kui patu sümbol, aga kas kui lunastuse otsija või kurjategija – tema poole roomav konn (ka päris) Ka konnal oli oma tähendus piiblis

King, mille kontsa sees oli kiri, ja lugu kuidas see king leiti -seda ei saa kahjuks rääkida, aga see king oleks olnud juskui inimnahast lõpuks.

Ühes ruumis oli seinal moonutatud seapea, mis oli inimeseks moondunud. Seinal pilt, kus (jälle, peale anatoomikumi) üritasid joosta meie poole siiami kaksikud. Kahe peaga tüdruk…või olid nad tüdrukud?

Peaaegu kohale jõudnud, urises koer ja nad jooksid tagurpidi tagasi. Nad ei jõudnud kunagi minuni.
See kordus ja kordus, kui nad tagasi jooksid siis taevas oli roheline ja muru sinine.

Siganaisest pole suurt rääkidagi. See oli pimedas asuv …asi… mille vaatamiseks pidid panema krooni sisse, et valgus süttiks. Süttis hetkeks.
Avanes vaatepilt, mille detaile sa otsima hakkasid, ise natuke õuduses.
Järjest rohkem jõudis pärale ja siis kustus äkki tuli ja kogu asi jäi järsku kriipima.

Anatoomikumi ekspositsioon.
See polegi ekspositsioon, vaid asi, mis teeb selgeks millised inimesed meie eest midagi varjates tegelikult meie keskel ringi liiguvad.
Natuke masendav ikkagi, sest nad pidid elama meie seas nii, et neist leitakse peale surma midagi sellist, millega meie oma arvates elada ei suudaks.
Skelette, kus puusaliiges on lihtsalt üks luu- ei mingit liikumist. Muuseumitädi ütleb “ja näe, ta vaeseke pidi kogu oma elu nii elama ja liikuma”

Inimese pead purgis – lapsed purgis oma nägudega, lapsed, kellele pole jätkunud hinge sisse panna, sest meid on lihtsalt liiga palju(Vist sel ajal oli hiinlasi kõvasti sündinud).
Nii nad jõudsid lootena areneda, endal ajukoor absoluutselt tühi – mitte midagi, sõna otsese mõttes pea on nagu tühi anum.

Siiami kaksikud, paelussid, jne jne – Kat oli juba täitsa masenduses. Lootsin, et Rodgersite kunstinäitus on väheke parem, seepärast läksime sinna hiljem.
Ma ju eksisin.

Aga keegi maha ei tulnud.

Tartu on olnud tihti mu külaskäikude eesmärk.
Toomemägi, õhkkond, eemal kodust.
Wilde kohvik ja Illegaard, tuttavad yliõpilased.
Neist nii mõnigi sama vana kui mina…. Seekord on isegi asja – maa ja ilm festifaal on täitsa toimumas, nede seas väga mitu kohta kuhu tahaks sisse astuda.
Aga veel kavalam mõte on kohalesõit…. ammu ei ole sõitnud rongiga.
Nyyd vist antakse kuskil ka süüa või midagi, igatahes huvitav on üle pika aja proovida.
Katal on masin ka seal, kohapeal saab siis asjatada nõndamood.

Ja uues Balti Jaamas pole ju ka veel käinud…. kohe peab tsekkima ka rongiaegu…:) jaa täpselt nagu vanadel aegadel…

käes.
16.50 ja võib valida esimese ja teise klassi vahel

Valin esimese klassi ikka ja vaatan, kas tuleb VIP tunne peale või hakkavad jalad külmetama.
Noo ja kui ise pole rongiroolis, on vist ka väike vein lubatud?

Ja rongis on ka kuule reisijaid enamasti, kes mõnda teemat arutama soostuvad

lets go

Surnud mees – on film.
Mees sureb algusest lõpuni.
Kui tekib kahtlus, et ta siiski elab, lasevad filmitegijad talle veel midagi keresse kihutada.
Ja mida edasi, seda kindalm, et ta sureb. Ja surevad ka kõik, keda ta kohtab.
Pooljuhuslikult – kes teda aitab-või kes teda takistab.
Aga point on ju hoopis selles, et ta peab surema etenähtud viisil, kasvõi laibad taga, silme eest must -lihtsam oleks ju neetud…lihtsalt metsa vahel maha vajuda ja sinna jääda.
Aga see oleks halb toon…
Johnny Depp sobib sinna, Eikeegi on asja tarkus, ja kui keegi küsib, et kellega sa rändad, siis vstab nn William Blake- Eikellegagi.
ja ta ei valeta.

Täna oli haruldaselt tore eksamipäev.
Astusin sisse, õppejõud teretas nagu vana sõpra, andis lehe ette.
10 minutit ja valmis.
Torkasin lehe tagasi ja küsisin kohe et kas hinde ka saada teab…. luges 4 rida ja ütles – hinnet ei oska ütelda, aga asi on ära tehtud!

Minul põues ärev -ärev, jope selga ja headaegaforever ja autokooli.
Seal on mõistlikumad eksamid… ja seal siis proovieksamil põrusin täiesti lootusetult…
Asi ei olegi eksamis.. asi on mõistlikus õppejõus! juhuu!

Ja nüüd mina ärev-ärev -neljapäeval kordus.

Statsi korduseksam on 13 ja reede. Peaksin ma lisama, et ma ärev-ärev?

Sinisesse Auku ikka kisub.
Võibolla seepärast, et sealt pole osa rahvast tagasi tulnud.
Tseki seda kah
– siin on täpsem inf, kuid kokkuvõttes võib üles lugeda järgmist:
Nässid kes otsivad liigakaua läbipääsu merre raiskavad liiga palju aega otsimise peale ja jäävad õhuhätta.
Nässid, kes satuvad sinna ebasobivate vete liikumise ajal, võivad
a) sattuda laskuvasse hoovusesse
b) võivad sattuda terava koralli otsa ja punktuereerida:P oma buoyancu divaisi -noh ujuvusevesti- ära – punktueerima tähendab teed ribadeks, no ja siis vaata kuidas sa pool lämmastikus sealt ülemise suuna kätte leiad ja veel sinnapoole ka ujud.
Ja veel ja veel..
Ja recommendations siis lõpetab kenasti:

Complacency will kill you.
It is perfectly possible to dive this site safely,
but only if you take the dangers seriously.
Don’t be the next Blue Hole statistic.

I won’t.

Oo, jumal! Kuidas sa võid NII julm olla?
Miks kadusid mu kaks asendamatut seibi? Miks miks?
Kui vaadata New Orleansis kordasaadetut, ma vist isegi ei imesta, kuidas jumal nii julm saab olla.
Homme lähen poodi ja ostan kaks uut asendamatut seibi.

Olen oma senise tedliku elu karmides tingimustes sukeldunud, aga 1 detsember kolib morsk Punasesse merre Bluu Hõuli kõrvale olesklema.
Mis Teie arvate, kas ma võtan oma uue kaameraboksi kaasa?
Täna olen päev otsa statistikaülesandeid sebinud, aga poole kõrvaga mõtlesin kogu aeg, kuidas herkonit kuhu panna.
Plastkesta sissevalamise plaan oli esialgu, kuid läbi plasti ei taha mu pisimagnet ulatuda, niisiis otsustasin Ullult tinakolbi laenata ja herkoni otse kesta sisse paigutada, 2 mm epoksiidi kihi alla et kaitsta teda rõhu ja vee eest ja ka löökide eest.
Sisse-väljalülitus hakkab käima näpuviibutusega. Magnet on esialgu näpu kyljes… ei tea mis saab kui filmimisepausi ajal magnet ära kaob? Siis ujun ja nutan.
Punases meres on patt nutta, aga no kurat, kui nii lollisti läheb siis igatahes nutan.
Maski saab pisaraveest ka ära puhastada.

Täna oligi. kast kinni, asi filmima ja ise ka alla. Ullu jooksuraskust 1 kilo kasutasin ujuvuse balansitamiseks.
Kast pidas kenasti, LCD ekraan lasi kõik vajaliku töö ära teha. Kuna lülitit ei jõudnud veel külge panna, siis tuli kõik joruga lindile, tund ja 20 minutit.
Ja nii ma ütlengi – ei tilkagi vett, 10 meetri peal vabalt, ja sügis ja pime ja ikka vajalik pilt purgis…

Aga nüüd tuleb teemaks lamp paraku. Sest minu “leegiheitja” (või eegiheitja) siras teravalt – ja see viis tumedas keskkonnas kaamera valgusbalansi lihtsalt levist välja – põlevad kohad on sees.
Õnneks on läbi LCD näha, kui midagi valesti on ja saab jooksvalt korrigeerida.
Mind üllatas, et see kast on kuradima helikindel – helisid on ikka vähe.

Kuid nagu enamus inimesi ikka- mis sest mulinast ikka kuulata – diskussioon pinnal on muidugi iseasi.

Täna on siis üks värk sealmaal, et just hetkel kuivab kaameraboksi sang kasti külge kinni. Kõik vajalikud vidinad on olemas, ilmselt homme saab juba asja katsetada.
Pikalt ei ole mõtet heietada, 12 mm pleksist tehtud, ehtne 12 mm klaas on esiseinaks, Cameye elektrooniline lülitus saab tinutatud herkoniga lülivaks.
Tevalo kutt oli tõrges Cameye i lülitit tinutama, pidi võitlema, et ta vana lüliti küljest vähemalt lahti tinutaks.
Noh ja edasi tuleb endal teha, kuigi mulle ei meeldi, et seal on protsessoreid ja kivisid, mida võib staatilise laksuga õhtusse saata.
Aga seda teen ma alles homme.
Kui ikka õnnestub see boksiproov

PS: esimene idee on kindast lüliti teha. Ehk siis näpu küljes on magnet, mida herkoni juurde viin.
Ülejäänu teeb Cameye!