Dillingeri olu

Delta airlinesiga rebisime vihma sadavast põhjamaast end lahti. Eest mootorist lendas mingi kuradi ainejuga üle tiiva laias kaares. Ilmselt lennukikapten teadis, et pilt on ebaharilik ja seletas kohe valjuhääldist, et see mis see lennuk kõik teeb ongi normaalne. Haa. Vaatasin kahtlevalt.

Sattusin istuma kõrvuti yhe taani kutiga…noh, sama vana kui ma, kes läheb geograafialasele seminarile, teemaks linnaalade õmberkujundamine inimestele vastuvõetamaks. Õige.

Tema nägemus on, et töllid tulevad linna, teevad tööd, saavad rahaliselt brjuuswillisteks ja siis kolivad kui võimalik kohe sinna kus linnas rohkem inimsõberlikum on.

Vaatan siin Atlandi kohal väheke üle serva ja näen: meri. Merel on mingid valged asjad peal. Minga kanni, mingid lainejänesed ei saa ju olla. Ja tunduvad kuidagi staatilised olema. Islandi juurest lendasime just läbi, nägin jah, majanduskriis paistis ülevalt. Inimesi ei paistnud.

Ja kuradi kurat, lennuaeg on pikem kui plaanitud – seega on sul kohvri ootamise, ümbertirimise  ja muude protsesside peale alla tunni aja jäetud. Minu arust kusine variant. Kui asi venima hakkab, siis ma tõstan lärmi ja nõuan et lennuk ootaks mind. Raiped!

Ma lasin lipet Eestist. Ilus selge ilm oli, aga pime, nagu 6.00 peabki olema ühes õiges Eestis. Hommikupoole ööd lennates on väga kena vaadata valgusmustreid. Linnulennult näed poolsaare tippe siramas ja Helsingit kohe siinsamas. Hea tahtmise korral saab ette kujutada kõike, mida tulede pesad endast kujutavad. Krabid, hargid, meritähed jnejne. Kui ära lendasin siis olid tänavad lihtsalt valgustustatud. Kopenhaageni kohal olid teed täis kulgevaid valgustäppe. Üle lahe laskudes olid meres mingid postid, kuna pole varem käinud seal siis ei tea, kas olid tuulikud või mingid muud vidinad. Meremärgid paistsid hästi kätte.

Sakkis muidugi see, et pidin välja võtma kohvrid ja nendega mööda Kopenhaageni ullatrallat ringi trallama. Lootsin et see on viimane kord oma kohvriga töllata -aga loomulikult teatati, et Atlantas võtan ma jälle kohvri välja. Pekki. Turvakontroll oli hulka vabam seekord(võrreldes kahe aasta taguse ajaga), uuriti, aga ei näpitud.

Hetkel istun juba värava taga, sest ei viitsi ringi karata. Valjuhääldist kuuldub, kuidas otsitakse kadunud venelast taga, kes ei taha oma lennule minna. Denissiga on midagi jamasti.

Värava taga hakkab juba aru saama, et usa rafas on suhtlemisaldis ja uurib, kes on kust ja kuhu läheb. Philli on neist üks-ehk Philadelphiast.

Oo, muidugi juhtus see, et ma travellima läksin vorm seljas. USA piiril lihtsam tunduvalt. Aga lihtsused ei lasknud ennast kaua oodata – Estonian Airis pandi mind istuma äriklassi ja pakuti kolme ajalehte ja veini ja süüa. Arvestades 1.20 kestusega lendu väga neeger värk. Eesriided tõmmati aga ette kui nänni pakuti ja töölisklass nokkis kohinal siis taga nina. Enamasti ja ilmselt ka edaspidi nokin mina seal taga siis igasuguseid organeid(igavusest) Nyyd on aeg hevi käima panna ja vorstikastet teha. Oi.. meiega lendas ratastoolimees ka, nagu Locke Lostist. Aga terveks ta ei saanud.

(kohe sõidab tõukerattaga tegelane must mööda)

Mis mulle siin tibake nalja tegi – suitsetamisekabiinid(jutt on ikka veel Kopenhaagenist, eksju). Keset suurt saali on paar pisikest klaasist kasti. Ãœmbrus on tühi ja mingid töllid on ennast sinna kasti sisse pigistanud ja kimuvad. Väike lauake oli keskel  ja kõik muudkui vaatasid. Kurat, selle pärast juba tasub suitsetama hakata. Aeg on Batmani vaatama hakata. Kell on 9.55 eesti aja järgi.

Fakk, varsti hakkab valgeks minema ja siis ei lähe enam üldse jupp aega pimedaks. Ja nalja tegi tädi kes higistas mulle aadressi otsides kus ma peatun USA-s. Aru nad ei saanud et kuidas ma nii lähen et ise ka oma tänava nime ei tea. Ihh ihh ihh, tegin ma. Ega ma ilmaasjata seda halli vormi selga tirinud.

varsti tuleb jälle hakata maakeraga kaasa lendama.

Lendan hullu rada pidi: 1Tallinnast Kopenhaagenisse, 2sealt Atlantasse, 3Atlantast Dallase Fort Worthi, 4Dallasest San Angelosse. Jälle üks selline päev, kus päike paistab ja paistab ja raibe looja ei taha minna. ja nii 18 tundi jutti.

Ja siis järgneavad päevad, kus ma kell neli öösel ajan silma öökulliks ja vahin segaste suurte silmadega ringi.

Ja õhtul koolist tulles ilmselt kukun kohe magama. Nädal kulub nii ära.

Hakkan hommikupoole ööd siis vist jooksmas käima.

Masendav kobar ahvatlusi!

Minu treeningbaasisit on 260 (kahesajakuuekümne)kilomeetri kaugusel Mehhiko. Piirilinn Del Rio ja siis on juba Mehhikos Ciudad Acuna.

Ja juba ma tuustin, kuidas rendikaga saaks või kuidas üldse saaks. Ja noh kui juba sees siis pole ju mõtet kohe tagasi ka minna..seal mõni tuhat allpool on ju Mexico City ja seal ümber juba tolteekide maiade asteekida misiganes stuff. Kombineerimine alaku.

Jah, Nagu Ull ka juba j̵udis kirjutada Рkuskil on liikunud rahad ja on otsustatud tuhandete
sukeldujate hinged õnnetuks teha. See tähendab, et rahvuslik aare – kaks koppa – on otsustatud ära
pännata.
Seega meie evime oma seisukohta ja teiste seisukohtade point jääb meile arusaamatuks!

Krabasime tange, viile ja rauasaage kaasa ja lendasime öösi peale.

Kuu paistis. Sudu kumas läbi kuu. Ja kuradi külmaks hakkas minema – võrreldes eelmiste päevadega muidugi.
Ja kui me lõpuks vette jõudsime-Ull läks ees – kostis hullu raginat, kui Ull edasi astus. Jää mis jää.
Peegelsile järv, jääkiht ja kuu.
Ja meie.
Olin vahetanud just regukomplekti, sest nii külmas minu Suunto andis otsad… Ja sel regul polnud ka külmakaitset.
Libisesime siis jääkihi alla – huuled külmusid.

Ikka on nii, et algul on tunne hull, veidi aja pärast kaob tundlikkus ja tegeled muude muredega.
Mina kontrollisin- olin võimeline oma lambiga jääd altpoolt puruks lööma. Elu oli lill.
Kahmitsesime mis me kahmitsesime, aga olime kaunis võimetud terase vastu.

Ujusime aga sissepoole ja mingi hetk tuli mõte – kui meil õhk lõpeb ja me peame pinnale tulema – siis meie tagasitulek saaks olema sendimeetritega võitlus. Murra jääd- liigu edasi ja nii lõputult.
Mingi hetk Ull kirjutas: kle, läheks vaataks kus on kaldapoolne ots. Siis ei pea läbi jää ka mürama.

Keerasime nokad ümber ja parvevanem – vanem parv..ei see pole see teema.

Tagasiteel läks Ullu lamp pimedamaks. Nii, hablasin et kohe kustub. Lambil on ikka selline valgus, mille muutus ennustab kõike, ka kurja.
Säästureziimi keeras Ull peale st kinni ja asi mutt. Minu tulega ujusime edasi. Ull küll küsis, et kas üles läheks – aga noh, mulle tundus et me oleme ligidal.

Siis tuli meile korraga see mõte, et läheme kuni minu lamp otsad teeb ja siis tema lambi jäänustega pinnale. Kuigi ega lambitagi saab aru kus on ülemine ots ja kus alumine. No jõudsime servani, läksime üles ja üles – jää oligi ees.

Panin lambiga juraki. Katki ei läinud, valge ämblik ilmus. Veel kord ja täpselt ümmargune
lambikujuline auk tekkis jäässe. Siis veel natuke kolkimist ja võis pea värske õhu kätte pista.
Inimese loomulik keskkond, ei tea mis me siit üldse ära käime, mis?
Tegime kindlaks asukoha. Siis vaatasime kus on meie entry point ja suundusime jää all sina poole.
Keerasin end selili ja vaatasin jääpinda minu kohal libisemas. Siis tuli mingi prao koht – ja äkki tundus, et jää on selline, mille peal vabalt käia võib…
Virutasin kohe rahustuseks lambiga. Ämblik tuli.
Siis kasutasin juhust jäärõõmudeks ja keerasin pea ülaspidi ja lendasin läbi jää pea ees.
Kuna pealagi oli see mis endasuuruse augu tegi, siis selge, et mu mask sealt läbi ei mahtunud…. Jääkülma veega maskipuhastamist peab ka harjutama.
Järgmine probleem oli see, et pea oli august väljas, aga käed ei saanud kuidagi pinnale tõstetud – jää oli ju vahel.
Tirisin pea siis vette tegasi (hülged käivad ka nii hingamas) ja keerasin seal maski õigeks.

Järgnes augu leidmine, varustuse võtmine, kiletatud autoga sauna sõit ja lõpuks meeletu unega linnaliikumine.

Kell kolm olin mina küll juba kodus. ja kukkusin voodise enam-vähem sirgelt.

Kõik tühjad kohad hakkavad täis saama oletustega, milline Bungsberg välja nägi oma nooruspäevil.

Modellerid, siis ilmub tükkhaaval teda ja hoopis teistsugusena, kui ta näeb välja vee all lagunenuna või siis sellel meile ainsal teadaoleval pildil.

Lihtsalt on teised vaatenurgad võimalikud ja … koorub….

Kajutid sain enam vähem üldkujus valmis, samuti tekid ja õige suhtemõõdustiku. Kobistasin kokku kajutid ja tekid ja lisasin mõne proovimasti ja toru ja korstna – ja nüüd on veel lisatorud ja redelid ja vintsid – ja siis kapten ka peale ja vist peaaegu sõidab.

Ahjaa..kere alumine osa ka vaja treida, aga see on suht lihtne senise praktika järel.

Siis ..siis kui see kõik koos on lõplikult, hakkame lammutama – langetame mastid sinna kus nad tänapäeval on ja saamegi teada mis mast kus on ja mis on olematuks pudenenud.

Sest selge on, et õige pikkusega asjad ulatuvad sinna kuhu nad täna vee all ulatuvad….

Istusin Lumikus sauna järel õuel ja nägin esmakordselt, kuidas tuul füüsilise isikuna ringi liikus. Teda võis jälgida valusa üksikasjalikkusega – üle naabermaja katuse – lumekristallid sajasid alla – siis latvades – mitte ühes, ikka rohkemates, aga koht oli hästi jälgitav.
Siis tegi häält kase juures, kuhu Splätter maetud.
Kui ta mujal käis oli minu ümber vaikus.
Räästast tuli erilist dussi vahepeal – aeglaselt langevad lumekristallid – nagu tuhk.
Oli eriline minna selle voolava asja alla ja tunda, kuidas sinu keha jahutavad väga peened täpid – kõigepealt nõelab, siis tunned, et ta sulab ja seejärel kaob märguse kätte.
Punktmaatriksjahutus.
Ma viidan saunas palju aega Рsest kuuman ja siis istun ̵uel ja m̵tlen kaunis pikalt suht paljalt.
Täna mõtlesin tagasi Kuidas Splätter tuli ja kuidas ta läks.
Panin käed ümber oma põlvede ja vaadates kase poole kus ta maetud mõtlesin, kas ma oleks saanud teha midagi veidrat et ta praegu siin oleks – näiteks tagajalgade kohale mingid vormelirattad pannud et ta ei lohistaks ennast. Ja muruniidukimootori mida ta hammastega rihmast käima tõmbaks ja tänaval teistele penidele suhkamit annaks.
Ja see arusaamine tuli meelde, et ähkis mis ta ähkis ja tegi mis ta tegi, kogu aeg oli tema kehas metsik pinge ja ta oli ometi vait.
Ja sellest arusaamine tuli alles siis kui ta valuvaigistava süsti sai ja kuidas ta siis uniseks jäi ja lõdvaks ennst julges lasta.
Ja soe nina kui ta silmad kinni pani ja puhkas enne koerteparadiisi lendamist.

Nii kaugele saab minna alasti õuel tervate kristalljahutavate punktmaatriks vidinate vahel.

Jah, milleks?

Sõba silmale ei lasknudki
Frankfurdis kolistasin järgmise lennu stardivärava ligidale ja istusin ühe vanamehe kõrvale maha – põhjusel, et tema külje all oli kohaliku reklaami pistik. Ja mul oli läpaka aku tühi.
Muidugi kitkusin reklaami välja ja ajasin oma juhtme taha – ja vanamees naeratas.
Uurisin et kust tuleb kuhu läheb – läks Floridasse ja Tampasse kus tema elab.
Siis läks poliitiliseks vaidluseks ja maailmausundite üle kemplemiseks.
Sõbralikult suhteliselt.
Tema oli moslem, tuli välja.
Kraaklesime käe maharaiumise üle ja samas basseinis naistega ujumise üle. Tema ujuvat kyll, aga teadis rääkida, et jumal lõi mehe kui inimkonna, aga samas kiusatusele haavatava. Ja siis, kurat, see kristlik jumal tegi ikkagi naise ehk siis kiusatuse.
Ja Koraan püüab seda kõike siis lahus hoida et ei saaks mees haavatud.
Jah, naisi nad suurt millekski ei pea vist….
Aga üldiselt kraaklesime seni kuni ta oma lennule pidi minema. Aga enne ta ennustas et hiina toit levib üle maailma – kas mulle meeldib hiina toit? Jaa. No siis on hästi, sest varsti hiinlased valitsevad maailma üle, ütles ta.
Sest pole varsti ena masja mis poleks hiinas tehtud. Kui veel ei ole siis tehakse hiinlaste poolt iga kell asi jälle ära. Nii et …mõtlege, te mõtelge mõtelge…

Huvitav, kui palju teda ilma naisteta olemas oleks?

Kell on Endise aja järgi 23. 45. Minu sihtkohas ehk Frankfurdis on ta 6.45. kell 9 jõuame.
Minul pole loomulikult raasugi und.
Ma hakkan inimeseks muutuma, kohvi juba mõjub ja ..ja ja… no jah, ja kõik muu ka.

Siin lasti tuled ammu ära – vist tahetakse sihtkoha ajasse sisse laksata meid. Mina ei saagi silma kinni.
Ja kui arvan et nüüd on uni käes, olen ma läbi öö juba sõitnud ja uues päevas sees tsahh.
Ja kus ma siis päeval ikka magama lähen…hoopis jama on, et mul on järgmise lennuni ikka 4-5-6 tundi aega. Magan kohviputkas ilmselt.

Lennukis istuvad mu kõrval lapsed kes on täitsa head lapsed ei lärma ega sittagi.
Kui on võimalust, sirutan ka kanni alati – käin püsti – pole püsivust kogu aeg kann kinni istuda.
Aga paar tundi on simpel veel ära aeleda siin.
Järmine lend on ju ainult kaks tundi ja suts silm lontis Talnas.
See viimane lend oli üle noatera siiski – polnud veel selge kuskaudu ma Jeestisse saan.

Muide, Dallasest ära tulles nuusiti mind uuesti üle. Kõiki nuusitakse.
Võtad passi, lähed automaadi juurde, skännid passist viisalehe sisse, paned mõlemad sõrmed sõrmejäljelugejasse ja lisaks teeb kaamera sust jälle pildi.
Kas selleks, et sama isik ikka riigist välja saaks?

Mustad on jõulud siis kui lund pole ja neegrid on sinu ümber.

Raske arvata ,eks siin kõva mees on, kui ülejäänud tropid on:D

New Orleansi jazzumuusikute tegemistest tuli meelde naljakas seik… Nad sebisid enamasti niimoodi, et saabusid autoga, kraapisid sealt pillid välja ja mürtsutasid. Auto parkisid nad iga kord kui mina nägin, valesti. Seepärast olid esimesed kuulajad alati politseinikud. Aga enne nad mögisema ei hakanud kui mehed olid oma lood ära mänginud. Aga siis kargasid turja ja ajasid minema aga trahvi ei teinud….

Hommikul käisin veel söömas ja kohvi joomas, ja kell 11.30 tuli Tom mulle järele.
Kobisin lennujaama ja kohe tuli ka tsekk inn – ja siis ka teade et security level is raised to level „orange� ja kogu mu vaevaga kokkupakitud kott kitkuti laiali.
Tädi pistis käe mu soki (huaa!) sisse ja otsis lõhkeainet. Põhimõtteliselt hoidis ta seda ju juba suisa käes
Tehnoloogia oli huvitav – varre otsas mingi lapike siis millega ta vedas igalt poolt üle ja pistis analüsaatorisse, mis siis analüüsis et kas on pomm või on see komm.
Kõige lõpus kutsus ta kellegi appi et kotti kinni saada tagasi, sest see pole naljaasi. Mina ei tohtinud aidata – käed lauast ja oma kotist eemale ja kogu lugu.

Üks pull turvakontroll oli veel – Wichita Fallsis kontrolliti kas mu raha on ehtne. Selleks võeti spets pliiats ja soditi mu 100 dollarilist sellega. Kuna punane pliiats oli ja see värv jäi punaseks, siis oli asi ehtne. Uurisin – kui on feik, siis muutub jutt mustaks hoopis. Kas keegi raha puhtaks ka teeb? Ei tee, me peame elama edasi soditud rahaga.
Võib-olla feigitegijad hakkavad ise oma rahadele punast joont peale vedama markeriga, et demoda – raha on juba läbi proovitud.

Lennuk ise hilines väljasõiduga ja arvestades möllu on see reis siuke ninaga asi tulemas
Aga saab näha…saab näha.

Sõitsin tagasi igasugu radu pidi. Vee kohal – kus kõrgepingeliinid lähevad üle vee New Orleansi poole, kuni silmapiirini välja – ja tanklates peatusi tehes.
Peatusin veel vahel pildistamiseks
Kuskil selgus, et mul pole fotokas mälukaarti sees ja umbes 3 väga head pilti jäid sinna kus ma nad tegin – New Orleansi taha soosse ehk siis 100 miili kaugusele.
Võtsin maha optioni „shoot without flash card� ja kirusin.

Vahel rääkisin kaamerasse reisimõtteid, mis olid väga ropud lood – aga sedasi inimene teeb kui tal on igav.

Tulemus oli see, et olin Texases ja päike värvis kõik punaseks. Aga oli ka külm.
Nostalgiatunne tuli tagasi ja sõitsin ja mõtlesin. Nagu kodu. Nagu ei tahakski ära minna.
No ma ei tea. Jõudsin kodulinna kell pool kaheksa. JA kuulge, ma polnud James Bondi veel ära vaadanud – üksikute jõulude kohustuslik osa!
Käisin kinos.

Viskasin auto hommikul tagasi. Kolisin baasi – muidugi ameeriklaste lubadused ja mis toimub on eri maalima tegelaskujud – pidi uuesti kõik korraldama.
Sõna promise on siin sidesõna- ei tähenda midagi aga kasutada võib kus ainult tahad.
Mul on tekkinud vajadus see sõna sõnaraamatus ära muuta – see ei tähenda lubadust, vaid „kui juhuslikult nii peaks välja kukkuma�.

Kala grill. Soolavarastamine ja Sambia voodoomehega grillimine õhtul ja talle õpetussõnade pealelugemine. Hoiatasin teda promise eest, bussigrafikute eest ja muude asjade eest mida ma teadsin.
Tal olid silmad…mustad. Silmad keskelt mustad nagu neegril ikka, aga silmavalged ei olnud heledad, aga ka mustad- kuigi natuke heledamad kui silma keskel… koll värk.

Kell sai Eestis kaheksa hommikul. Mina olin Mississippi ääres, kai ääre peal, väljaspool designated aread. Seetõttu olin ka omaette. Tund aega enne suurt pauku kruvisin oma sahmpuse lahti ja istusin kunstmuru peal ja vaatasin laevaliiklust.
Kumedad hüüded, helendavad sillad.
Veidi viitsin aega kohalikega rääkides – ja sai lõplikult selgeks – NO viis hüvasti jätta on rusikatega peale-alla löömine. Texase moodi – rusikad otse vastamisi kokku – ei jaga siin keegi- tekitab hämmeldust. Aga iga neeger kellega räägid, jagab kohe kui see alla-peale värk tuleb.
Mõni jutt lõppes sellega, et muuseas pakuti tosse müüa või muud sarnast.
Ja siis tuli alla lugemise koht: …kolm, kaks, üks, ujeee! Aga midagi ei juhtunud. Kellelgi oli kell vale.
Veidi aja pärast lendas jõe kohale esimene pomm ja siis tuli neid hävitatud linna kohale juurde.
Võimas oli. Muide, pisemad asjandused lendasid juba kella 8 sast õhtul ja pidevalt – aga see suurem laskmine oli midagi muud , ka midagi muud kui Eestis.
Kolistasin läbi linna auto poole. Politseinikud ei teinud välja, et mul shampusepudel käes.
Lärmasin ja sagisin nagu kõik ülejäänudki.
Kuid kell 1 olin ma juba magamas.

Hommikul kell 8 olin juba Universalis ja hommikul oli rahvast vähe – ja avatud oli ka Twisteri nimeline atraktsioon mille ma ära vaatasin. Lõpuks.
Kordasin Shrekki, Tagasi tulevikku, Earthquaket, ja Muumiat.
Ja Ämblikumeest ka kaks korda. Siis sai kell 11 ja rahvas hakkas uputama ja mina lasin jalga.
Sest oli 31 detsember ja sama õhtu pidavat aasta ära lõppema.
Kella 4 pealelõunal saabus uusaasta juba Eestisse. Saatsin vajalikud SMS id ka ja vaatasin, et jõuna kenasti New Orleansi ikkagi. Lisaks tuli tee peal üleminek Keskaaega
Sain ühe tunni lisaks! Tankisin enne NO d ja tanklas tüdrukud pidasid mind austraallaseks.
Rikkusin nende unistused ja saabusin NO sse.
Hullumaja. Prantsuse kvartal täis pargitud.
Aga minu salakoht oli vaba kui pirukas.

Ja mina kulgesin edasi Tampa ja Saint Petersburgi poole. Libistasin ennast linna üle Sunset Skywalk silla – mis oli suur. Haakisin ennast läänekalda mere poole – just tund enne päikseloojangut. Parkimise tasu lõppes kella 5 st ära nii et tasuta parkimine oli ka lisaks. Arvasin, et Tampa on hull turistipesa, aga rand oli rahulik ja mõnus.
Päike oli madalal Mehhiko lahe kohal ja panin kaamera ka üles. Ujumas käies panin ühe vanamammi seda valvama.
Loojang oli ilus, mõned inimesed istusid toolides mere piiril ja jäidki sinna.
Kell 9 tuiskasin Orlandosse.

Jõudsingi Florida Mehhiko laheäärsesse linnakesse nimega (vaata pealkirja) Nägin esimest korda elus koerte oma beachi kus nad klähvisid, hullasid ja situsid kuhu ainult ise tahtsid. Ja igat sorti peeneid penisid oli seal oma rannas laiamas.
Mina sinna vette igaks juhuks ei läinud, koerajunn kerkib äkki põhjast ja tungib ninna.

Kulgesin edasi kuni sain piraatparkimise ja kolisin randa.
Siin on rand eriline seepoolest, et krabid ja igasugu kilpisid vedeleb igal pool. Kilpkonnad pesitsevad ka siin. Võtsin kaasa ühe hobusejala krabi kesta ja mõned teokarbid ka, ja otsisin üles siis coin laundry.
1.75 paned sisse ja peseb pesu ära. Paned kuivatisse ja iga 25 cendi eest saad 6 minutit kuivatusaega. Noh, praegu ma ootangi kuni oma pesu kätte saan…
Homme hommikul tahan olla kell 7 Orlandos uuesti ja siis õhtuks Pensacolasse jõuda.

Enne päiksetõusu asusin juba liikvele. Teeääred olid pungil lindudest. Igat sori, suuri ja väikseid. Keskmisi ja natuke alla keskmise. Olin valmis et alligaatorid ilmuvad ainult siis kui 20 dollarilist tee ääres liputad, kuid ühel hetkel nägin – vedelevad tee ääres. Osad ujuvad nii et silmad paistavad – nagu nad seda filmideski teevad.
Igatahes ronisin neid vaatama.
Pirakad olid !
Öösel ma neid ei näinud, aga ilmselt olid nad ikkagi seal.

Ühes kohas ma otsustasin, et –aitab- aeg on junglisse ka minna. Ronisin sisse. Metsikud palmid on miskipärast tahmaste tüvedega ja üsna varsti olin verine, tahmane ja higine.
Palavus on ikka metsik. Vaatasin, et puhtaid riideid nagu polekski enam… vaja pesumaja hankida!

Kogu eelmise loo kirjutasin juba Alliaatori Alleel. Siin on puhkeala, kus kinni pidasin, et natuke eineteda. Korra õue sain – veelagendikud ja mangroovipuud. Putukad sumisevad.
Kottpime – linna pole ligidal – soo ainult. Soos elavad teadagi kes. Shrek ja alligaatorid.
Sääsed söövad mind hea meelega igal pool.
Otsustasin einet teha – sai ja jogurt olid pagasnikus. Hüppasin välja, lippasin paljajalu pagasniku juurde mille olin nupust lahti teinud ja rabasin oma söögi ja pagass parts kinni ja …
Esiukse juurde jõudes siis oli see lukus. Auto oli otsustanud, et aeg on kesklukk peale panna. Mootor käib, sees tuled põlevad aa kodus nagu polegi keskit. Vesistasin natsa … ja pimedas, kedagi seal ei käi ainult kiiteel masinad kaovad- ja ameerikas keda kotib.
Käisin tee peal paljalalu korraks aga lootusetu.
Mingi vana keeras ka korraks puhkealale sisse ja ma ta rajalt kohe maha koorisin. Käskisin telefoni välja võtta ja helistada FHP.
Ja tänasin jumalat, et olin uudishimulik olnud ja koolis uurinud, et kuidas telefonil tähti valitakse. Sest see vana ei teadnud ja sain teda õpetada. Aga ilma selleta oleks ülipuuk olnud ja siis ma oleks 911 lasnud kellata.
Ja kui vana sai mure ära räägitud siis kadus ta nagu ülipuuks oleks ära u-haulinud.
Ja siis ma olin mingi soo serval. T särgis, paljajalu, jogurtid käes ja sääsed kallal.
Soin kaks jogurtit ära ja panin katusele vilkuriteks aga see ei aidanud sittagi.
Siis vantsisin miili jälle  mööda kuradi killustikust teed kiirtee äärde ja suured autod hakkasid mulle signaali laskma. Keset pimedat highwayd alligaatorisoo ääres eestlane paljajalu sääsepilv ümber.
Soopiiril vahtisin küll kahtlustavalt et kas mõni juba tuleb…. Aga ei keskit.
Ometi olin täna jalgu pesnud.
Siis tund hiljem saabus kollase vilkuriga hispaania vana.
Rääkis aktsendiga iglise keelt ja ajas masina ligi.
Jah, ta ei olnud ameeriklane, sest ta oli nutikas.
Krabas oma masina küljest antenni ära, väänas kõveraks ja väänasime uksele pilu sisse ja sudisime seni kuni akna allakerimise nupule pihta saime.
Juhuu! Kallistasime ja tema kadus öhe. Minul auto seest kylm nagu surnuaed, sest mul konditsioneer töötab – väljas väga lämmi. Seetõttu olid ka aknad kõik higised.
Aga paistab, et nüüd läheb puhkus jälle vist edasi.

Lahkudes Florida Key sist astusin otse tollroadi otsa. 1,50 pidi olema pääs sinna ja olin üllatunud kui ainult dollar küsiti. Tee oli ilus ja viis kiirelt Miamisse sisse. Suur oli üllatus kui iga 5 miili tagant küsiti uuesti dollar. Vaatasin kaarti ligemalt ja seal oli tolliskeem peal ka lõpuks. Oma viga et peenkirja sõidu pealt ei märka. Haakisin ennast interstate peale ümber ja seal oli tõesti hullumaja võrreldes rohelise teega. Miami liiklus on huugavad automassid ja kui pimeneb siis torkab kõik see alles silma. Keerasin korra maha ja KFC söögipeatuse tegin – ja tagasi teele minnes nägin liginedes, millised punased jõed kimavad. Sellevõrra sain kiiremini edasi ka ja – idarannikule lähen Alligator Alley kaudu. Ja plaanid taas muutusid – käin Orlandost 31 hommikul läbi korra ja siis otse Pensacolasse uut aastat vastu võtma. Sest minu Universal Studio pilet kehtib veel ka 31 detsembril!
Louisinasse Natchatochesesse ma ei jõua selleks ajaks….

Eilse kehvaoleku vastu võtsin sisse kaks aspiriini. Silmad tegin lahti just enne päikesetõusu.
Eilse jämmi kohta veel niipalju, et tegu oli tavalise päikseloojangu pidustusega. See on siin igaõhtune teema. Laevad lasevad vilet ja kerjused mängivad pilli.
Keegi vaatas mulle suurte silmadega eile otsa ja ütles – kas sa annaks mulle natuke raha et ma saaks ennast täis juua? Ja teine istus toolil lihtsalt sildiga – andke raha õlle jaoks.
Endalgi vaja, mis siin jagada.

Jaa, ärkasin ja olin otse rannal, päike kohe tõusmas. Natuke rahvast juba käis mere ääres ja kõik ajasid natuke juttu omavahel. Mina ka.
Aga mölluks läks siis kui ma 300 fiks toru välja tirisin.
Mürts, oli rahvas mul ümber ja : kuda minu kaameraga saaks teha sellist pilti ja mis minu kaameral tähendab Fisheye jne jne. Toru peale arvati et profifotograaf tuli korra aastas laboratooriumist õue.
Ma seletasin ka mida sain.
Siis tõusis päike ka ja pelikanid sebisid meiega kõrvuti. Siis hiilisin vaiksete tänavate kanti ja võtsin hommikukohvi. Ja seejärel Key- sid pidi allapoole. Mangroovisood, linnud, pikad sillad mida pidi miile kõndisin ja rannad kus ujumas käisin. Kordamööda: Mehhiko laht ja Atlandi ookean. Atlandi ookean oli külmem täna. Tuul tõusis ka. Honda keyl lesisin palmide all ka paar tundi lihtsalt tekil ja turi ongi valus ….

Nüüd siis olen oma reisi ühes kaugemas sihtkohas.
Key West on see, mis ta on – jämmimise koht. Ja kuna mulle suured rahvahunnikud kes üksteise otsas talluvad, ei meeldi, siis pole ka suuremat rõõmu sest lõppkohast.
Käisin õhtust söömas, Ripley usu või ära usu näitusel – mis oli raha eest sissepääs maailma, mis oli raha est töötavaid masinaid täis topitud – hale – ainus asi mis öökima ajas oli toru, mis pöörles ühtepidi ja said selle seest läbi minna – ma ei jõudnud veel sisse minnagi, kui juba pea ringi käima hakkas. Kui lõpuks sisse läksin siis hakkas maakera viltu vajuma ja rabasin käsipuudest kinni, muidu läbi ei saanud .
Ernest Hemingway maja juures käisin, USA kõige lõunapoolsemas punktis käisin ja kolasin niisama tunde ringi. Ei midagi erilist.
Ahsoo jah, Diving Museumis käisin ka.
Lahedam on ikkagi tee siia ja kõik need sillad jne jne.

Aga mina käisin ja maailm keerles jälle kuskil tagapool ja inimesed kadusid ära ja muusika kadus ära ja ma väsisin.
Homme ilmselt liigun US poole tagasi ja leotan varbaid kordamööda Mehhiko lahes ja seejärel Atlandi ookeanis….

Sest nüüd on jäänud tagasitee.

Need tibid filmist on vanaks saanud ja uusi pole peale tulnud.

Kus on rolleritega tibid bikiinid perse vahel? Miks ei ole inimesi vees? Kus on Don Johnson?
Ei need tibid mitte rolleritega vaid rulluuiskudega… misiganes.
Tegelikult on Miami isegi lahe. Parkimine on kella 8 õhtul kuni 6 ni hommikul niisama -muidugi mitte päris igal pool aga munitsipaalaparkimine igatahes, aga rahvast on palju ja kuhu nad kõik mahtuda tahavad..nendel hetkedel saad
aru et inimesi on liiast…. ja mis siis veel suvel on?
Ei…sain enda arust toredad pildid täna tehtud peaks üle vaatama. See on mu igaöösine meelelahutus nr 1.

Maailma lahe on rännata kui on aega..kuigi tundub et ka see läheb kuidagi kiiresti käest ära
Enne Miamit keerasin sisse veel West Palm Beachile ja kadusin seal ka röökides vette. Seal oli mage dush ka lõpuks ääres sain ennast magedaks ka lõpuks. Tegelikult olin kokapudelisse kogunud ka magedat vett ja tagaaknal päikse käes soojaks ajanud juhuks, kui pole rannas vajalikku asja – eelmises ehk Vero Beacil ei olnud igatahes.

Ähh, igatahes oli pimedavõitu, kui ma Miami Beachile jõudsin.
Ööbin siiski Miamis,, sest tahaks Key Largot, alligaatoreid ja sildu ja 100 miili vee kohal sõitu täiega näha.
Lahe, leidsin interneti ka siit kellegi magamistoa akna tagant.
Irw!

Algul vahtisin niisama liiva sees, aga päike paistis ja parkimine oli tasuta ja meri oli imelist rohelist karva.
Siis tegin juhuu! ja käsikisn yhel vanapaaril mul silma peal hoida – kui mingi voolus mind ära viima kipub – ja siis lendasin trusade väel vette…
Kurat, kus ma olen merd igatsenud, olin nii õnnelik seal sees, lasin kompuutrile ka hääled sisse..kui pinnale tulin olin 500 meetrit mööda kallast juba kimanud. Välja ronimine oli ka raske, lained peksid nii et vähe polnud ja tahtsid tagasi viia.
See kõik oli Vero Beachil. Aeg oli lõuna poole piiluda.

ei viitsi täna minna. Merd pole ammu näinud.
Kupatasin siis lõunasse ja idaranniku poole samas – ja tee peal ronisin kohvikusse, mis oli ristmikul. maja ise hakkas ümber kukkuma, krokodillininagad rippusid seintel ja kanad siblisid ukse taga. Peamine menyy oli omlett. kahtlustasin allikaks olema needsamad kanad aga tellsin siiski.
Kohvi ka. 75 sendi eest käis tädi ja kallas kohvi muudkui peale vahepeal tuli jällle ja rääkis: las ma panen soraka peale, noh, et soe pysiks, seepärast… no muidugi

Seejärel veel natuke … ja ma olin Atlandi ääres.

Orlandos unelesin öö ära ja hommikul lippasin kohe poodi et võileivad valmis teha. Samas võtsin yhe Martini Asti et oleks uusaastaööl midagi teha. Ja kassas tädi ütles – kle, anna see pudel siia, enne kella 9 t ei saa ma müüa sulle seda. Kell oli kaheksa. Krt, katke siis kinni. Tädi küsis ettevaatikult: kas see kust sina tuled , seal kaetakse kinni. Jepppp, ütlesin ma.
Igatahes ilma ma jäin.
Siis juba Universali ja otse Adventuuri. Enamus on ikka lastekad seal – aga Hulki roller oli kobe . Sain seda isegi filmitud – ja Ämmelgamehe 3d diil oli väga hea. See seisnab selles, et rollerile minnes pannakse 3d prill ka ette ja siis sõidad läbi põrgu ja igasugused elukad torgivad end silma. Kuni lõpuks viiakse sind majade vahele ja hirmutunne jälitab sind sest kõrgusehirm lööb ajud sassi. Ja keha läheb kaasa.

Jurassic pargis käisin, Mingis veekeerises kus läbimärjana maha tulin, käisin, ja Duelleerivad Draakonid . kus kaks rollerit omavahel peaaegu kokku saavad . sealt ei saanud ma enam maha, noh. Kogu aeg sattusin rajale, millele oli kirjutatud „re-ride� ja nii neli korda järjest õnnetult. Noh… siis tuli Sinbadi seiklus mis oli suht pask otse mainides.
Poseidoni riigis käik algas kummaliselt aga lõpp läks väga killiks kätte. Kasutati nimelt veeseinale projekteeritud pilte ja ikka 180 kraadi simulaator. Kõik oli läbi pikitud igasugu leekidega ja kuumusega. Igatahes oli see lahe.
Siis aitas kobisin tagasi Universali poolele. Kogu õhtu lõppes sellega, et universali 360 kraadi sõu oli laguunis. Tulevärgi ja kolinaga. Väga mõikav.
Tutvisn yhe hiinlannaga, kellega koos tegime natsa pilte ja eks siis mailime.
Tegin universali kerast ka pilte ja mingi neegritibi uuris kas ma teen nagu tööd. Ma ei teinud. Aga ma tegin siiski temast pildid – ja saadan maili peale muidugi.

Nüüd olen kaks päeva jämminud siin ja ei tea , kas ma lasen homme lipet või teen ühe päevakese siin….
Õunte pealt vaatan.

Parkisin auto ja libisesin eskalaatoreid pidi sissepääsu poole. Olin ostnud pileti krediitkaardiga netist. Kokku kulus 91 dollarit. Selle sees on siis kaks teemaparki –Universal ja Adventure Island. Disnimaailmas saab 1 parki pileti 120 dollariga . Igatahes hea diil. Kasutaisn Electronic Pick Up i – see seisneb selles et lähed ise kohale, pead kaasa võtma sama krediitkaardi millega ostsid pileti ja teadma kinnitusmailis saadud kinnituskoodi. Tõmbad kaardi jälle läbi ja saad oma pileti kätte. Ahsoo, minu pilet kehtis 7 päeva ka.

Väravas tõmmati pilet läbi skänneri ja võeti sõrmejälg. Et isik kes kasutab oleks kogu aeg sama! Heakene küll..mida see park siis endast kujutab….
Esimesena jäi ette Shrek 4D. Ruumiline kino, pikitud läbi showdega – ja kuradimat moodi lahedam kui reaalelu film 3-d – kõik oli sünge ja eri valgustes – noh kõik see mida reaalses elus ei kohta. Vett lendas, tuld pritsiti ja —- oli kovasti vingem veel kui San Antonio 4 d piraadifilm.
Mulle meeldib see, et järjekorras tuleb küll oodata, aga see ei ole igav. Esiteks on igasugu rahvast: india, hiina, jaapani jne jne –maailma huvitavad inimesed on kõik koos. Teiseks lahutatakse seisjate meelt. Enamasti sarnase teema põhjal loodus stooridega. Shreki eel oli rahvas eelruumis ootel ja sead rippusid laes ja pinokkio oli kastis.ja Farquadi vaim lendas ringi. Igav ei olnud!

Järgmine show oli kinni . Twister oli nimi, mis pidi siis olema midagi marutuulega seotut. Kahju! Ja sattusin siis Muumia otsa. Järjekord oli pikk, aga see läks läbi katakombide ja atribuutika – väga sünge, nagu oleks muusemis ka korraga käinud – ja õhkkond oli väga ehe. Kuskil nurga peal oli ekraan, kus oli näha eespool olevat järjekorda teises ruumis. Selle alla oli pandud nupp millega sai lasta neile jalgadesse suruõhku. Siis külastajad lasid teistele litakaid ja vaatasid kaamerast et kuidas nood ehmatasid.
Sõit ise oli rollercoaster – kuradima vinge sõit! Vahepeal soidad vastu seina ja siis asi tagurpidi tagasi. Kui põrgu tuleb siis on leegid mis ikka kuumavad kohe- kõik nahk elab kaasa. Ja siis kukkumine ja negatiivsed G d kotpimedas mille vahele leekidese ilmuvd mingid muumiataolised monstrumid. Ihukarvad olid püsti ja seda ma lähen veel tegema.

Siis tuli ette Men In Black – ka sõidukiga, aga relvad käes ja laseriga tulnukate killimine. Aga need kollid olid nii nukud, et oli igav ja fake. Rohkem ei läheks.
Siis õks tippatraktsioone – Tagasi Tulevikku. Hullude teadlaste pundid juhatavad rahvast läbi vanaaegsete tartu ülikooli koridoride ja siis viiakse sind tuppa. Seal on nii 6 inimest. Uks läheb selja taga kinni ja siis hakkab thrillimine- kui oled juba ärev siis avanevad uksed ja see auto millega ajas lennati on sinu ees.
Sind kinnitatakse, asi tõuseb õhku… vist seinad vajuvad, aga vaateväli on natuke piiratud ja see selle hullu tunde vist teebki – ja siis hakkab sõit – see on nii suur ekraan, et vaatad vadakule ja paremale ja see lendamise tunne on nii võimas et tunded läksid segi. Vahepeal oleks nagu Grand Canyonis lennanud ja lõhedesse kukkunud ja kõik signaalid mida keha sai petsid aju täie pasaga. Irvitasin totakalt…. Seda tahan me veel teha….

Siis tuli Live Looma show. Ei miskit kirjeldamist väärt, aga esinesid siis samad loomad keda me teame filmidest: Näiteks Max Grichist – nyyd olen teda reaalselt näinud! Ja se koer ka kes MIB sigarit pahvib ja seletab mingeid asju kogu aeg – tulnukas siis pidi ta oleam vist�
Muidugi lendas kotkas üle rahva peade ja oimus muud mällu…

Enne kui oma viimase kava peale läksin milleks oli Terminaator 2 3D vaatasin ära õudusfimide make upi show.
See oli väga hea. Tuntud näitleja tegi kõvasti koomi ja saagid publiku inimestel ära käsi ja muud – igatahes paljastas ta gulgem trikke, kuidas midagi tehakse.
Lõpunali oli see, kus hiina tibi sai elektroonilise juhtimise all oleva kollikuju liigutada – mis , nagu välja tuli, ei olnud lõpuks siiski elektronilise juhtimise all, vaid selle sees oli inimene kes siis tibile kalle kargas lõpuks.

Siis kondasin CityWalki ja sõin ja jõin ja vaatasin rahvast – ja homme olen kaunis vara tagasi. Sest teine teemapark ehk adventure island on täitsa käimata….

Hommikul vihma kallab. Keerasin suurelt teelt kõrvale et vältida tollroade. Mingisse motelli keerasin sisse ja küsisin: kurat, kus on päike, kus on metssead, kusse kõmmutamine siis lahti läheb ka?
Siis selgus et ümbruskonnas keerlevad tornaadod misma kilkan siin?
Krt, siuksed jõulud?
Lõin käega ja kulgesin edasi lõuna poole. Orlandosse jõudes kruvisin ennast otsemat teed pidi Universal Studiosse.
Palmide kohta pean niipalju ütlema – et ega valdav pole siin veel palmihunnik vaid ikka tavalised lihavad lehtpuud ja pikkakarva männipuud. Või midagi sarnast.
Enamus palme tehakse äride kaudu – ostetakse ja istutakse.
Lame!

Aga vähemalt kasvavad.