Dillingeri olu

Keset päeva muutus Sony pilt äkki punaseks. Ehk siis kaamera vedas alt (püsigem kiitvas toonis – peale 4 aastat tööd).

See toimus muidugi keset põnevaid sündmusi ja filmi tegemise ajal – ehk otsustasin osta lähimast poest odavaima kaamera et asendusmasinaga film edasi kestaks. Sain Samsungi, 2500 krooniga. Elementaarsega peaks ju hakkama saama, ehk on hind all et pole night shotti ja erilisi pildiefekte…

Olin rahul, kirjad peal olid vägevamad kui Sonyl. Aga.

Hämaras ei suutnud enam teravustada. Stabilisaator lukustas pilti et siis järsu hüppega seda sealt lahti lasta. Zoomi hääl varjutas jutustaja hääle. Tibake hämaramas ilmus selline müra et ma kartsin pärast teki all ikka veel.

Nüüd veel väike kirss tordile – ma saaks nendest puudustest lahti Premierega – aga selgus ka, et kaamera ei suuda selgitada programmile klippide vahesid. Kõik tuleb ühe pika failina. Või siis klõpsin iga kohavahetuse peal kinni panen nime ja siis edasi.

Sonyga on selge. Kus vajutad sina rec nuppu, tema proge teeb selle koha peale klipi katkestuse ja Premiere paneb sellele oma nime.

Mis ma peangi nüüd passima kõik 90 minutit hiirega käsikäes? Kolm kassetitäit?

Ei.. ma võtan pärast ikka 90 minutise jupi ja hakkan seda lõikuma hoopis.

Lörts tordile veel – remondis leiti, et Sonyl oli mingi pistik lahti loksutatud kuidagi ja -pisteti aga sisse ja värvid tagasi.

Kohe rõõm oli siledat pilti vaadata peale seda.

Ma olen Sony usku, Canonit pole proovinud aga ei tahagi vist ei Canonit, ega Panasonicut ega Trusti proovida. Ja Samsungit – ma leian talle ilusa karbi kuhu ta panna. Selline roheline 400 liitrine. Ai… sinna enam ei tohi elektroonikat panna ju….

ja ostsin kaks 750 GB ketast, kuhu saab asju tagasi teha.

Osad pildid jäävad – foreveriks, aga nagu teada on – kui inimene kaob, siis paarisaja aastaga on alles kõikidest linnadest Giza püramiidid ja muud asjad, mis on 5000 aastat seisnud enne meid ja seisavad peale meid.

Surnumere kirjarullid olid kuskil koopas paartuhat aastat. Nüüd siis viidi nad elektrooniliselt kontrollitavasse hoidlasse. Mis tähendab, ilma piisava vahenditeta ja inimese vahtimiseta ja energiata need asjad hävivad samuti nii umbes saja aastaga.

Massiline häda oli Hollywoodi uuemate fimide säilitamise häda. Digitaalsete koopiate säilitamine on rämedalt kulukam kui endine süsteem, kus filmirullid lesisid Arizonas maa aluses hoidlas, kus polnud vaja midagi teha, et need filmid lihtsalt seisaks seal. Ümber salvestati vist mingi aeg (täpselt ei mäleta)

Praegu tuleb iga kahe aasta tagant (võin jälle eksida) asjad ümber teha sest andmekandjad kipuvad kivistuma. Raha kulub nagu ratsahobuse pasamerd.

No eeldame siis, et see kõvaketta asi on mingi üleminekuteema. Mina saan omad vanad filmid kätte just vanadelt magnetlintidelt, milledel vanust juba pea 10 aastat.

 Rändavate vete ääres (käisime Ulluga Jägala joa ääres)

Seal kus karjapoisi pasun (saabusid kollanokad viinaga) -

andsime Canonile tuld. Idee oli teha pimedas pilti Jägala joast. Tehniline mõte oli panna säratuli joa taha põlema, et 2.0 murdumisnäitajaga vesi seda hajutaks ja enda sees levitaks ja moodustuks heledav veekardin. Saabusime kohale juba päikeseloojangul – luurasime kohti ja võttepaika ligi tund aega. Olime mõlemad käega löönud kuiva ülikonna kaasavõtmise peale, kuigi olime selle peale tulnud. Ja nüüd kinnitasime – me tulime selle peale küll – aga ei võtnud kaasa… Hea küll, mina pidin olema see, kes joa alla poeb ja helendama paneb kõik. Arvestasin ikkagi välja, et isegi kui ronin jalgupidi külma vette saan kolm korda puhtalt adrenaliiniküttega ära käia.

Ajalain oli selline: kolin joa alla- annan lambiga märku, et kas viskan? Ull näitab telefoniekraaniga kas: üles alla(ära jõllita , viska) või vasakule-paremale (loll, ära praegu küll viska). Seejärel olid välja arvutatud viivitusega päästik, kalkuleeritud põlemise aeg ja põlemise aeg mis pidi kattuma säriajaga. 40 sekundit peale süttimist läks viivitus käima (et päästikuga pilti vibama ei tõmbaks) siis 10 sekundit hiljem avanes katik ja 10 sekundit peale katiku avanemist kustus säratuli ära ja jäi 20 sekundit lahtist katikut et joonistada faili peale taevas ja lumekontuurid.

(ava 16 säri 20, hiljem ava 22 säri 30)

Esimene pilt tuli juba enam vähem ja siis tegime lihtsalt 4 duublit ja läksime ära. Nagu maakera kõvemad fotograafid – tulevad, panevad lava üles, sebivad ja arvutavad kaks tundi, teevad pildi ja helikopter tuleb kohe järgi, et meie aeg raisku ei läheks. Meie aeg muidugi peale seda läks raisku küll – hiilisime Nehatusse peale seda. Kus siis Ull tunnistas, et tal puudub teler ja üritas ennast Dr House seriaali külge imeda sealsamas Nehatu putkas. Aga kõige esimene pilt on siin: väike defekt on tagumise tänavavalgusti ümber saanud, ja ka pärast oli hädasid: nimelt nii kui säratuli särama hakkas, hakkas vastaskaldalt välklampe sahmima. Järgmised olid paremad.

Täna oli trenn peale ühte puhkepäeva.

Katkusin väheke sõudemasinat soojenduseks ja siis lidusin 4 kiltsa müdinal ära. Nüüd on vist väike hapnikupõhi all- süda töötas ühtlaselt ja tempot tõstsin puhtalt igavusest.
Täna ostsin prooviks mingi hullu spordimeeste -fitnesskäbide joogi, millel nimeks Fat Burner. Spordijook ikkagi…

Noh, peale trenni siis ähkisin ja ..võtsin siis ühe sõõmu. B-vitamiine ja karoteene täis jook. Kõik vitamiinid kogu riietusruumist kogunesid mulle suhu ja jäid paksu limakihina rippuma.
Liikusin vaevaliselt sauna poole- jumal tänatud, seal oli duss- ja kruvisin endale kraani suhu ja kuristasin oma suud
seni külma veega kuni see rõve solk mul ära lahustus. See limaklombi tunne oli küll nagu viru katus.
Fat Burneriga peaks nüüd sotid selged olema.

Praeguseks olen kõrvale asetanud HTC ultramoodsa telefoni.
Katsetasin ka Sony gigamoodsat telefoni…

Ja need pole päris need telefonid ikka.

Tuubil tehnikat, mida on raske kasutada ja mis hakkab su aega võtma rohkem kui asi, mille pärast seda kõike teha.

Käigu pealt HTC ekraani kasutada – kaunis võimatu. Aga nuppe pole. Kõik on tehtud selleks, et seda saaks pulgaga käitada.
Kuidas ma kurat võtan autoroolis pulka ja siblin sellega mööda täppe?
Ja windows mobile on ju veniv julk ekraanil just siis kui sul on vaja midagi kiirest.

Ega see Sony parem ole. Eestikeelne menüü on nii kole, et ei saagi midagi leida. Loogilist pole midagi.
Mitte seepärast, et Nokia mees kaua olnud. Aga mis on kus saad aimu alles siis kui seal sees oled.
Siiamaani proovin läbi erinevaid valikuid sest ei mäleta mis võiks kus olla.

Muidugi sihin ma sinnapoole et peaks iPhone hoopis vaatama.
Mõne päeva ka seda proovinud, saab aru küll, miks seda näppinud inimesed seda kasutada tahaks.
Seal on pulga kontseptsioon üldse välja jäetud. Kui peab näpuga saama, siis on kõik nii tehtud et saaks näpuga.
Kõigest on kontekstipõhine asi tehtud. ehk tööd tehtud.

Mailiaadressireale minnes on klaviatuuris, mis lahti kargab, juba @ märk sees. Veebiaadressireale minnes kargab lahti klaver, kus on punkt esilehel, släsh ülareas ja eraldi klahv “.com”
Ja kui tundub, et midagi oleks natuke kribu, siis just vajalikul hetkel see saab suureks.

Noh, palju ei saagi juurelda miks midagi nii on.

Aga tundub et see aparaat on saanud küpseks.

Siia võiksin ma lisada et seda ma tahaks? Ei ole vaja lisada…

liba loba, iga pisiasi on terve maailm iseeneses.
Paadile sai roolivõimendus peale. Enne kui ta peale sai. kulges kõik servast serva:
1) keerates rooli liikusid mootorid kumbki ise ajal.
Lahendus: telliti juurde kirves paralleelvarras
2) sõitsin proovisõidu et hüdraulikat proovida – oli tore, ainult mutrid vibrasid lahti ja üks mootor kadus juhtimise alt ära
Lahendus: vaadati ümber kinnitused….
3) tõstsin mootori üles et vinfile ligi saada – ja õhutustuts ja vollakeermed murdusid ära.
Lahendus: uued vidinad ja lisaregull

Siis piloodi pealeajamine: aparaat keeldus algul GPS iga üldse läbi käimast.
Ümbertegemine.
Antud seade on eestis ka esimene ja seepärast tuli hoolt kandma ka asja eest Raymarine esindaja ilmselt, sest kuidas nad seadet edaspidi müüa saaks kui …. igatahes, tore.

Siis saime controli lingitud, kuid aju ei tahtnud meie paati omaks võtta. Adopteerumishäired, noh….
Jüril keeldus Autolearn üle 4 astme tegemast ja kuulutas ennast läbikukkunuks.
Minu käes tegi ta Autolearni läbi, aga vasakule pöörata ta ei suutnud. Kõik pöörded olid paremale ja kui näitasin ette tracki, siis tundis ta ära kraadid ja näitas neid, aga keeras ikkagi mootorid paremale välja kukkus kündma ringi.
Kõik testid sundida mootoreid vasakule keerama kukkusid läbi ja panime masina uuesti seisma ja aju läks vahetusse.
Täna siis Jürka teatas, et aeglase kiiruse peal hakkas piloot majandama. Aga kütus sai otsa ja planeerimise pealt ei saanud seadistust enam teha. Kuid manuali järgi tuleb viimane kalibreerimine teha just glissi peal.
Homme on siis tõehetk, tangin msina ja viin lahele ja planeerima ja lasen tal ennast tundma õppida.
Siis on… masin vist intelligentne ja võimeline tegema udus ja pimedas otsimispatterne a la cloverleaf, circle ja zig-zag

Lisaks annab see meile sangas olles võimaluse tegeleda kaartidega, sidega ja muude protsessidega, joo või õlli sõidu ajal- käed on ju vabad!

väntasin huvipuudusel kiirelt Bungsbergi uppumise kujuteldava lõigu valmis, siuke sai.

Nüüd on modellerimise osa siis lõpuks läbi. Algab rendereerimise, valguse ja V-ray aeg.

Particle systems, antialiasing jne jne. Taustsüsteemid ja nii edasi siis….Renderdamisajad kasvavad vist hiigelsuurteks – ja animatsiooniajad samuti .

Aga aeg on ka mõjuosasid uurima hakata – sest miin peab ka plahvatama.

Väike karvane alus on virtuaalselt olemas.

Võin vaadata iga kandi pealt ja teha ka pilti iga kandi pealt. Ehk saab vaadata, misuke näeb üks laev pimeduses välja, kui ta oleks veest välja tõstetud – või vette veel laskmata ja alles uus.

Siin on tal üks põhimõtteline viga – tagumised tekid ei ole samas tasapinnas teise kaubaluugiga. Failis endas on juba õige ja silutud variant olemas, aga enne materjalide valimist ei hakka renderdamagi.

Kraabin seda 3d aasja…..mida sügavamale jõuan, seda rohkem tahaks tegijate ees mütsi maha võtta. Nii uskumatud võimalused avanevad, et mütsi mahavõtmisest on selgelt vähe.
Vaja on ronida Grand Canyoni servale ja sealt müts maha visata – siis on piisavalt maha visatud.
Kolmapäeval lähen seda tegema.

Täna oli minu preemiapäev merel laiseldes. Laiseldaei saanud, algul oli sile meri aga pärast jälle tormine.

Vingissaar kimas lainelauaga – lõpuks hakkasime pakri juurest lendama ja 4 km oli ta meil järel – uskumatu tegelane. MArko sai oma introsukeldumise, Ahtoga tegime ka tiiru, Kõige lõpus pundiga saarele ja jälle tagumisele, loomulikult.

Randumise kogemused muudkui tulevad, vajalikud vahendid on ka juba paadis olemas… seekord laksasin ankru kaugel enne sisse ja lasin pingule ja siis ise vette ja ots maa külge – ja paat oli veekilel nagu Miska – ei mingit põhjakontakti.

nyyd jälle tool kõigub, kurat. Voodisse ei julge heitagi… esiteks see kõikumine ja see kuradi tekikotiauk samuti

kirjutavad kell 5.40 blogit.

Bikini on läbi! Kõik tegid mis nad tulid tegema ja õnnelikult. Aga ilm oli tormine mis tormine, veel hullem kui eelmine. parem jalg tõmbas õhtul krampi, sest pidev pinge oli peal. Ajakirjanikud said märjaks, ise saime kõik mitu korda märjaks, keegi vintsitav kaotas jalast kinga, üks kanti peale escapet laeva alla hoovuste poolt, üks neist ei jõudnudki ise parve ujuda, sest tuul 20 m sek ja hoovusepurakad lihtsalt viisid inimese ära kui takutuusti.

Keegi eestlastest oli ütelnud laeval tuukrile – no vaatame kellel on kõvemad närvid ja keeldust rihmu vee all lahti tegemast.

Kui tuuker tuli appi siis ta kiirelt lendas pinnale. No on mehed, ega tuukril nalja pole, väga rasked tingimused.

Keegi keeras rihmu tagurpidi ja ei saanud lahti ja võttis hetked enne kui pihta sai, aga mõtelda jõudis juba et mis nüüd, upun ära või.

Ärasõidul laev -sai oma õigemad pildid tormis sõites. Meie Säde ja Mustaga kopteris laienetemägede vahel tiirutamas – sest avamerel olid oma 3-4 meetrised mäekesed – saime väga head pildid, mone viitan ka bloogi.

Päev lõppes Meremuuseumis, kus oli mõtteainet kõvasti.

Ja kodu ja magama ja probleem – juba kolmas hommik ärkan tekk tagurpidi peal. Mul on peal keskel tekikoti auk – ja see on mul nii, et jalad kipuvad sisse ära kaduma.

Oi, kell hakkab kuus saama, vaja kella kaheksaks lätlastele asjad ette valmistada – nad nimelt lahkuvad ja siis on kõik klaar lõpuks.

MA olen võimeline orgunnima.

Öösine idee uus:

Leiutada tuleb viis, kuda Vivaldit kuulata while sukeldumine.

On veealused kontserdid tehtud(250 diverit kuulas) ja pidi olema võimas, sest lained tulevad vastu keha – helilained.

256 dollarit on olemas veealune pleier – et dekos olles igav ei hakkaks jne jne.

Meelis on tegelenud kõlarite testimisega… ilmselt ta teab ka helirõhust ja selle levimise harjumustest – mida ongi tarvis teada.

Ilmselt kui panna kalakast põhjaga vette ja kõlar vastu seda kinnitada siis peaks vette üle kandma küll heli..aga mine tea…. igatahes kui asi saab toimima siis teeme rabaroki rummu leigis.

Täna olin kutsutud osalema filmiprojektis, et määrata maaala kõlblikkust järgmise aasta Kevadtormi harjutuseks.

Mõtlesin, et kuidas saavad kõrged ninad aru, mida ma filminud olen, sest Eesti maastik on raskelt arusaadav - mis koht on milline.

Tegin järgmise süsteemi:

Sünkroonisin GPS satelliitidega(suht keeruline värk!:) satellidid on jumala kõrgel )

Tõsiselt üteldes on see vajalik enne kui kella õigeks paned GPS i järgi. Sest GPS hoiab küll ka kinni olles kella õige, kuid oma sisemise ränikiviteemaga. Nii kui taevale teda näidata, ajab ta kohe kui inf käes ka oma sisemise kella satelliidi ainuõige aja järgi paika. Seega kui kellad sünkroonida enne seda, siis võib juhtuda, et peale sünki on ajavahe märgatav, sest satelliidid tõstavad GPS i kella ära.

Sünkroonisin sekundi täpsusega oma kaamera datacode kella GPS i järgi. Kustutasin eelnevad trackid ära.

Panin GPS si pilootide juurde tiksuma ja tracki salvestama. Mina filmisin alati 90 kraadise nurga all lennukiuksest.

Nüüd kodus võtsin  video arvutisse. Imesin tracki Garmini Mapsourcesse.

Lammutasin tracki osadeks, konvertisin kraad,min,sek koma sek iks. Kurss on ka logis,nagu te teate.

Avasin Regio kaardi.

Nüüd tegin lihtsalt nii: võtsin filmilõigu, selle oli vaade. Digikood näitas täpse kellaaja. Võtsin sama kellajaga koordinaadid ja suuna Mapsource lahtilammutatud logist. Toksisin sisse Regiosse sain asukoha ja suuna ja võtsin kaardipildi, kandsin sellele kaamera nähtava sektori või vaadatava suuna ja lajatasin filmilõigu algusesse.

Eeldatavasti saab nüüd rahvas aru, mis sektor on pildil ja saab ka kaardilt detailide kohta järge pidada. Iga kaadrivahetusega tegin uuesti protseduuri läbi.

Näide on siuke <— see on link, tainas!)

on esimest korda teadlikult dekoaega sisse sõita.
Sügavus on väike, aga aeg on pikk.
Läheme proovima lihtsalt mõnda tehnilise sukeldumise liigutust nagu seguvahetus ja tiksumine pinna alla kaua-kaua.

Ühtlasi saan teada edasiarendatud teadmisi kaameraboksist ja saan Polarise äkki ka filmi peale – lootus on ja jääb.
Aga öökima ajab see, et viibime merel vist vähemalt 4-5 tundi.
Peab toitumisahela madalamat lüli kaasa võtma väheke.
Ja muidugi ma ei tea, milline ma olen järgmisel päeval oma tütre sünnipäeval.

Ajaga võideldes ja õiget kohta otsides saime barokambrile jälile.
See on vanas majas, pooleldi ülevärvitud klaasidega elektrikilpide vahel olev pruuniks värvitud(õlivärviga) vidin.
Kuid enam-vähem töökorras ….

Läksime siis kambri ja hakkasime rõhku tõstma. Kuid siis kiilus sisselaske kraan kinni ja rõhk lõi nii kiiresti üles et meil mõlemal Meelisega oli kõrvast verenired väljas.

Aga no algusest ikka….
Mul oli kogu varustus kaasas, mida võis vaja minna – veeämber – et kompuuter saaks ikka vees olla ja veekontaktid töötaksid. Käterätt – ma ei teadnud kyll milleks, aga soovituse järgi.
Plätud. Logiraamat ja litsents. Shortsid ka.

Meelisel siis oli kaasas kompuuter ja rahakott, muud asjad oli ta maha unustanud
Ah jah mul oli ka D9 kaasas. Selle manualis oli igatahes kirjas, et mitte testida suruõhu käes. Aga hea kell peab andestama igasuguseid …asju.

Kamber ise oli paljude kraanidega, 10 cm diameetriga aknaga ja väikse ümmarguse uksega purk, millel oli isegi väike esik olemas.
Sees oli siis: voodi(padjaga), telefon nurgas välisilmaga suhtlemiseks, regu puhta hapnikuga, seintel radikad ja kohe ukse ees marliga kaetud augustatud kopsik – kust siis rõhk sisse tuli ja välja läks.

Seina sisepind oli kaetud mingi killustikuga- kui rusikaga vastu seina lüüa siis veri kohe väljas…. unustasin kysida et miks see hea on..aga noh, vahet pole.

Dr rääkis natuke mida ta teeb (laseb meid jurtsti 50 peale, kaifime ära(väike kirjeldus kuidas kellegil see peale tuleb ja kudas lahtub) siis 6 m peale dekosse ja siis 3 m peale dekosse. Mida teha kui probleemid jne jne)

Kaamerat ei soovitanud ta kaasa võtta…. seega ma ei võtnud.
Ja siis , ime kyll, ütles ta et minge sisse.

Istusime siis voodi ääre peal kahekesi nagu äsjaärganud 80 -ndates abielupaar ja ootasime mis saab.
Siis läks niuke sisin lahti et jumal hoia…telefonist ei oleks vist küll midagi kuulda olnud kui me oleks ahastuses karjunud seal.
Kõrvadesse hakkas kohe surve tekkima ja siis keskendusin tasakaalustamise peale.
Kui sellega midagi maha magad siis trummid lähevad või jääb barotest pooleli.
Siis ma muudkui puhusin ja puhusin, peaaegu paaniliselt.
Ja juba 15 meetri peal läks asi seest palavaks. Higi tilkus.
30 meetri peal küsisin Mellilt, et kas tal tasakaalustusega normis… ja nii kuradi värdjas hääl tuli, et ei saanud enam ise ka kõrvu puhuda, siuke naer tuli peale.
Porgandi hääl on jah vist õige sõna.

Pidi tõsistele asjadele mõtlema ja edasi tasakaalustama.

No sügavus kasvas ja 48 meie kellade(sukeldumiskompuutrte) järgi oli siis käes.
Siis tuli korra läbipuhumine, et meil oleks hapnikku ka seal kambris.
Ja siis oli vaikus.
Siis läks asja arutamiseks. Oli raske midagi asjalikku arutada, sest siukse häälega… aga me püüdsime.
Hääl oli selline, et kui ise rääkisid, siis oli tunne, et keel on ümmargune ja teatud häälikud ei tule välja. P täht näiteks oli väga nõme. Pealegi heliallikas ei lähtunud enam nagu mitte minu suust, aga kuskilt nurgast valjuhääldist või krapist. Sõnad jõudsid kohale juskui väikse viivitusega – ütlesid ära ja siis kuulsid mida ytlesid.

Narkoosist endast.
Minul isiklikult oli kõik okei kuni lõppsügavuseni jõudmisega. Kui olime umbes minuti seal olnud, 50 peal,siis tundsin, et asi jõudis kohale.Väikese viivitusega. Nagu oleks kuskil mujal kehas asi lämmastikuga rikastunud ja see veri jõudis just siis ajusse.
Paff…ja kahe õlle tunne oli peas.
Ütlesin ka kohe Mellile et mul on sumin kohal. Ajasin adekvaatset juttu edasi(vbla peaks Melli käest hoopis sellele faktile kinnitust saama) ja jälgisin ennast.

Tundsin ned ebamugavalt ja mõtlesin, et praegu ei tahaks vee all küll olla.
Aga ei olnud sellist “arust ära” tunnet, et nüüd läheks kuskile või kraabiks seinu või keeraks magama. Kõik oli hästi kontrolli all. Mel väitis et tal polnud üldse mingit tunnet. Näed siis, kui oled end ära joonud mis saab kaif jääb barokas saamata irw!

Igatahes enesekindlus tõusis, et sellise auru all olen kontrolli all ja ei kammi ogaraks.
Ettevaatlik peab olema siis selle suhtes, et ma ei saa hoiatust nõrga tunde näol.
Ehk siis allaminekutempo peaks olema nii planeeritud, et kuskil 45 peal tuleks mindine peatus teha ja oodata ära kas laine tuleb pähe või mitte.
Sest kui 1 mindiga mis ta hilineb, jõuan ma vähemalt 7 meetrit allapoole minna ja siis on see tegelik narkoosipiir väga üleval ehk kontrollimatu olukord natuke.

Vot seda mul oligi tarvis teada!

No vestlesime peene häälega veidi veel ja siis hakati meid tõstma.
Rahulikult kuni 6 meetrini. Kusjuures kompuuter ei karjunud kordagi, et liiga äkiline, väga hästi rahulik tõus oli.
Küll pandi meid dekosse nii mis mürtsus kella poolt.
Ahjah, nii kui meid 10 metra ülespoole saadi nii oli veeauru seest täis ja jahekas puges kallale.
Kuskil 30-20 vahel vajus hääl jälle endiseks, rääkisin lihtsalt seepärast, et kuulda millal see õigeks keerab.
Siis 3 m paus …. ja siis ytles Öpik et tuleme pinnale. Kui rõhk tasa sai, siis vajus kambri uks iseenesest lahti.
Pugesime õue, kuulasime natuke infi ja dr märkis logiraamatusse kohe ka sisse selle käigu ja lõi templi peale.

Notes: D9 l on AC märk. Active Contacts tähendab see. Kui see saab kuivaks siis märgib ta “surface”
Kuna ma võtsin kella ämbrist välja palju, siis Dive Manager näitab – 30m, siis 1,2, 47 m 1,2 ja nagu oleks ma pinnal ja 47 meetri peal samal ajal.

Tark masin, sest tegelikult ma ju olingi maa peal…

Jaa,ja see esialgne verejutt..see oli jama.

PS: me spekuleerisime muidugi, et kuidas murdub sisselaskekraan keset rõhutõstmist või kuidas 50 peal olles läheb katki see väike aken ja rõhk plahvatuslikult langeb ja nii edasi.
Aga seekord seda kõike ei juhtunud.
Need protseduurid, et kopsumaht ja läbipuhe, forseeritus ja tallaläbivus jäid seekord küll mõõtmata, noh, põhjalikkust küll ei olnud. Aga need oleks niikuinii minu jaoks olnud nn ADD-ON sid, sain teada mida vaja.
Peas.
Ja 60 ring tuleks ka ära proovida veel.

Tegin kiirelt valiku teste, mille edukusele aitas kaasa see, et ma peale shutdowni kaamerat ei puutund enne kui teda uurima hakkasin.

Kui sisse lylitasin – hakkas põlema sinine tuli – Easy Cam on – see on siis lihtsustatud operatsioonide olek.
See on olek, mida saab kiirkorras sisse lülitada otse nupust kylje peal – kuid paraku näib see nii, et selle aktiivsuse ajal ei kehti enam Never Standbay reziim
Ja sebides kaamerat kasti olen selle vastu läinud ja 5 minuti pärast leiab kaamera et talle on liiga tehtud ka kerib kõrvad sisse, näpud rulli ja kustutab oma ainsa kuradi silma.(ära)

Testiperiood kahes erireziimis on edukalt läbitid ja kaamera käitub nüüd ettearvatavalt.
Elektroonika on ikka ettearvamatu kyll..kusjuures manualis sellise käitumise kohta pole halligi öeldud, otsi palju tahad.

Ja tulebki meelde, et ka basseinis teist korda käivitades võtsin Easy Cam funktsiooni maha, mis oli ka kuidagi peale läinud.
Kasti pannes on selle koha pealt mugav kinni võtta kus see nupp on.

Tuleb teha check list :
zoom maha
ekraan lahti
easy cam off kontroll

ja ongi kõik….

Hetkel on seis hea.
Kaameraboks töötab tõrgeteta…väga tuleb rahul olla lainurgaga ja lülitustega, natuke tekitab kõhklusi ujuvuse reguleering . Hetkel jääb ta paariks minutiks tasakaalu, kuid siis saavutab kerge negatiivse varjundi.
Ja täna ujulas, kui näitasin harjutust ette, siis panin kaamera enda kõrvale ja ta oli ennast täiesti välja lülitanud.
Mismoodi see juhtus, ma e i tea. Menüü oli pandud never shut off, aga ikka tegi nii.
Sügavalt ei saa yles tulla kasti lahti tegema ja uuesti käivitama, kohendades märkasin, et võimalik on elektroonilise juhtimise komponentide vastu liikumine ja sisse-välja nupule kerge surve.
Õnneks saab komponenti kergelt liigutada ülepoole.

Nüüd hakkab liikuma mõte valgustuse poole ja nimelt kahe nelinurkse laiguga valgustuse poole.
Lihtsalt mul on 300 grammi ujuvusevaru millega mängida, loodan et ka valgus teeb oma ujuvuse.

Panen kirja enda jaoks, kuidas ma näen seda reisi saartele ette.
Kopteripilootidelt kogusin andmeid, mis seal toimub üldse… Kurkse sadama juures on lumi vööni, siis pidi täiesti siledaks minema jääpind, et peaks ka jala väga kiirelt liikuda saama.
Saatre taga on lahtine meri ja reaalajas muutuv jääaeg. Vingissaar rääkis, et teema nägi ristlainetuse ala juures seda, kuidas jäämäed tekivad ja kaovad liikumise tagajärjel.
Kuid minu suure mitmekordse vraki juures pidid olema luged ehk siis seal on juba vaba vesi.
Suuskadega peaks saama ka pehmel pinnal rohkem ligi.
No mis siis saab:

Kell 10 olen juba Kurkses, suusad all ja seljakott seljas ja GPS nullitud ja koti peale kinnitatud.
Termos, saslokk ja muu toit kaasas, ilmselt termoses kakao.
Esimese raksuga kihutan kohe 7 km ära saarte vahele, kust leian esimesed kaks vrakki. Seal peatumise järel 3 km edasi silla alt läbi kaugeima vraki ligima punktini.
Saarte ümber olevat jäävöö, siis otsustan kas teha ring peale või tulla määda siselahti tagasi.
Uurin silla läbi.
Vahepeal jätan suusad nurka.
Teen oma grillipeo sillu juures ära.
Liigun tagasi.

Näen 9 sat põtra kes saarel triblavad. Näen luiki.
kell 3 olen ehk tagasi ja astun Heino juurde sisse ja pajatame mis on ja mis oli ja mis tuleb.

Nüüd siis saab näha kas peab paika see asi:D

Saab teha nii: boksi põhjale panna kuiva ülikonna inlet valve. Outlet valve on esiklaasi tihend ise.
Paned 10 m allapoole ja lased surtsu sisse, nii et esiklaasi vahelt mull pääseb lendu.
Paned veel 10 – lased jälle juurde.
1 astme külge läheb lihtsalt lisaks kuiva ülikonna volla. Lisaks ei kao kaamera käest ära, sest secure volla hoiab seda regu küljes.

Veel lihtsam oleks boksi külge aretada 300 grammine pudel, arvan et 5 liitrist õhust lõpptulemusena piisab.
Vajadusel annad nuppu ja jälgid manokat. Välist. Sest sisemine on vist mõttetu, kuna seal on rõhk jäikade seinte tõttu normaalne 1 att nagu peab.
Eieiei… õhumulle tuleb seest välja ainult siis kui siserõhk ületab välisrõhu… seega kui väljas on 2 atm, siis pääseb mull vabaks nagu puuks alles siis, kui siserõhk samuti 2 ati peale jõuab.
Seega näeks sisemise manoka järgi tegelikku rõhku.

Veelgi mugavam oleks kasutada õhupüstoli käepidet praeguste käepidemete asemel, ainult nuppklapp peaks olema sujuv, mitte tulistama.
Aga nüüd küll eksamile.

Ja põhimõtteliselt… ühel päeval tekib isu ju teada saada, kui palju miskil sügavusel siis rõhku on – siis teen lihtsalt kasti millel inlet küljes ja manokas sees ja outlet on põhja peal et mitte vabalt ei pääse välja vaid pressitud ülejääk…
Segane lugu, aga vähemalt peas saan ma aru kuidas see peaks toimima.

siis mainin siin kõvema häälega, et khoom fay lendab nagu lõvi.
Kaval on kasutada paberit, mis imeb ka endasse sooja õhku ja on omamoodi puhvriks- Parim on jaapani paber või selline õhuline vattpaber.
minuti peab kalts vastu ja lisaks võik panna väikese õlianuma.
Siis peaks ta kosmosesse jõudma.
Nüüd aga lähen ka ülikasse eksamit tegemaie.
Füüsikatudengina oleks ma muide niru vahel… ja kosmonaudina kah.

Vasetoru idee ei kandnud vilja.
Vilja kandis lihtsam idee. Sebakis oli ventiili lahtisti ots täitsa olemas ja 120 EEKsi. Vahepeal oli ide tekkinud, et laseks treialil puurida ehk teeks ise, kuid ilmselt oleks see asjaajmine veel kallimaks läinud.
Tegin joonise hullu rea üleminekutest, mida oleks vaja et kiirkinnitusega otsast puhas õhk kätte saada, kuid kui jõudsin poodi leidsin sealt 1/4 tollise sissekeermega kiirkinnituse. Paistis, et minu hangitud vidina lahutamisel saavutan täpselt õige otsa ehk võisin vahelt ära jätta kolm üleminekut ja … noh ühesõnaga – äkki oli kõik lihtsalt paigas ja asjale lisaks kulus 200 krooni – ja siis oli täismäng.
Õhtul lasin oma esimese aotokummi täis ja asi töötab.
Nüüd oleks vaja hankida ka liivaprits mõningate tööde jaoks – ja kodus on täitsa kõva asi olemas.
Jess

Akvaariumisilikoon ehk happeline silikoon oli ainus lahendus mida ma ammu teadsin.
Lisaks klambripesadele tegin ka pehmendusnupsud … niinimetatud… nüüd võib klaaskaane maha panna kartmata kriimustusi ja kõkse.
Atmosfääriarvutuses tegin ka korrigatsioone.
10 m sügavusel mõjub kaameraboksile ikkagi 1 atmosfäär.
20 2 atmosfääri jne. Sest pinnal sulgen kesta 1 atm rõhu käes ja see 1 jääb sisse lõksu ja tasakaalustab edasist rõhukasvu.
Kas pole lihtne?

BTW, magedas vees on kasti ujuvus täpselt null, 5130 grammi on täpselt mageveekaal. Seejuures on sees 300 g manööverdatavat raskust.
See jääb varuks siis lampide puhuks majandamiseks.
Kusjuures, klaasi erikaal on suur ja esiklaas balansseerib nagu arvatud tina täis valatud käepidemed kenasti.

Siin oli õpetus
Avastasin klubist 8 mm vasktoru. Tööriistad olid käe ja jala juures, voolikud samuti – otsustasin et proovin selle otsa teha.
Nikerdasin pool päeva ja jõudsin järeldusele.
Minu 8 mm toruga ei saa seda asja valmis teha. See kuulidega ots ise on siseläbimõõduga 7,8 mm.
No selles pole probleem. Panin torujupi trelli otsa ja lihvisin need 0,2 sealt pinnalt minema. Nüüd mahtus ta sisse. Kuulidega otsa sygavuses on kummist o ring, mille siseläbimõõt võib olla ca 6,5.
Toru seina paksus on 0,8 mm. Siin siis on esimene häda käes. Võib o ringi lihvida seest õhemaks, aga kompressori pärast vesti ots ebatihedaks teha – ei ole suuremat pointi.
Käisin põiel.
Proovisin, kui kaugele muude asjadega jõuab. Eemaldasin O ringi ära ja proovisin edasi kuulilukustusega tegeleda.
Et kuulid lukustuda saaksid, tuleb teha üle millimeetrised süvendid. Seinast on alles juba niigi 0,4 mm . Ja sealt läbi seina see lukustus läheb.
Asja saaks vaevata valmis teha, kui oleks 7 mm toru 1.0 seinapaksusega, või 8 mm toru ca 1,6 mm seinapaksusega.
Mõõtsin ära vesti kuulivolla otsa mineva asja paksuse. 7,5 ca.

Pobleem on lihtne- poes pole muud toru saada kui 8 mm ja ülespoole.
Kui ehitatakse torutsentrum siis sealt saab muidugi sobiva, seni tuleb tikutulega otsida sellist asja.

Üks võimalus on veel – see toru lõikaja, mis keeratakse vaikselt peale ja keerutatakse ümber toru . Vot sellel tuleb teemanttera ära võtta ja rullid asemele panna, siis saaks toru väiksema läbimõõdu peale rullida.

Ja proovisime bassus ka sellist asja: Ullu kuivaülikonna volla ei lähe mitte iga vesti ventiili külge. Mingi erinevus on täitsa olemas, kuigi väike. Aga piisav.

Phuketis olid tsunamipühad.
Lasti üles Khoom Fay’d. No jah, nüüd siis kargas pähe, et tahaks ise sellise valmis teha ja lendu lasta.
Kust kurat ma palsapuud rebin? Ehtsat siidi? Pilusilmset kannatust?

Vähemalt ei tungi Khoom Fay sse vesi sisse.

Täna saagisin ise valmis klambrihoidjad ja plastisin nad ka paika.
Elektroonika on samuti nüüd küljes.
Loll nagu ma olen, suutsin veepidavusproovi ka juba teha, kuid dikloretaaniplast tahab kuivada 1 ööpäeva vähemalt, enne kui võib talle pinget laksata. Klamber vedas asja nihkesse ja pidin uuesti plasti valama..ja ikka see mis üle tehtud on ilge käkk ja kole.
Aga no mis sa enam teed, saab ainult pärast ilusamaks valada
Kuid ikkagi, käkiga saab ehk ilusat pilti teha. Täna oli suur mu üllatus, et kaamera, mis enne istus nii kenasti kasti, peale kõike tööd enam nii ei teegi, ehk siis – ekraani peabki natuke sisse panema kui tahan nii filmida.
Kust see asi tuli siis nii äkki?
No aga eks ma imestan seda hiljem.
Homme õhtul võib klaasi klambriga juba peale vedada, uskuge või mitte.

Plasti lahutamine algosadeks on õnnestunud.
Isegi soovitaks hoida plasti dikloretaanis ca 2 päeva – mida kauem seisab seda ilusamaks läheb.
Praegu on kolm seina kokku pandud. Kuivamise ajategur on suurem kui ma arvasin, ta sulab küll kokku silmapilk ja pealmine kiht jäigastub minutitega, kuid päeva pärast on plastikiht veel nii pehme, et saab noaga lõigata vajadusel, kuid täielikult jäik veel ei ole.
Ilmselt kulub aega kuni dikloretaan lendub läbi plastikihi minema ja alles jääb ainult plast ehk akrüülimass.
See tähendab lihtsalt ka seda, et kui ma homme panen viimase kihi paika, siis reedel võin teda väheke töödelda (täna on kolmapäev) ja järgmine nädal on siis pidupäev kus ta on kasutuskõlbulik.
Võibolla!

Ja muidugi homme ei satu ma tööle, sest vaja osta kaamera ja talvekumm ning autokoolis käia (käru) ja see tähendabki et jääb viimase lapi asetamine reedeks.
Ulla-tralla!

Täna läksin Proplastikusse et pleksipuru saada. Ei saanud puhast pleksi, pvc ja muu puru oli segi.
Tööle jõudsin – nägin – juhuu, eile pandud pleksitükid on juba vedelad!
Kliinisin siis ära kasti servad ja kohendasin – tegin proovi pleksiproovitükkide peal – paistis et asi kleebib kui hull.
Panin kaks esimest serva täna kell 13 siis hakkama.
Samas teen lisakoguse mett valmis – ja vajan veel laboririistu, nagu klaaskolbe ja laboripipette.
Ja kuna asjal on 24 h kumm venimas, siis kummikindaid on veel vaja, oh üllatust.
Homme on siis tegelikult näha, kuidas ma kasti kokku saan ja kui koledad jäljed servadele jäävad.
PS dikloretaaniga tuleb enne pleksi servad koku pintseldada, nii et pleks ise ka sulama hakkab, siis pidi ta alles monoks kokku vajuma.

ahjaa, see katseklaasivana oli lasknud endal puusaliigesed uued panna, seepärast ka kargud.
4 kuud veel tänasest tal komberdada!