Maiade kalender lõpeb ära.
Paanika.
Film muidugi enne paanikat.
Kirjastuse Varrak kalender saab otsa 2010 aastaks.
Nad trükivad juurde 2011.
Paanikat pole.
Maiasid ka pole.
Nad ei raiu uuendatud kalendrit.
Paanika!
La vito burriiittooo
Mondobongo
Homme Tallinki Shuttle veesammas omandab selged mõõtmed nagu ka s..t minu pyxis ilmselt.
Kella 11 nene karukann karukannn kumab Soome poole ja meie arvame, et meie ka.
Vääga põnev saab see olema.
Mondopongo
Täitsa sheeritav kama 
(kuskilt netist)
Ühel õhtul möödunud nädalal hakkasime mina ja tüdruksõber end voodisse sättima. Hakkas juba tunduma, et läheb seksiks, kui ta korraga ütles: “Ma ei tunne, et tahaks. Tahaksin, et sa mind lihtsalt hoiaksid
natuke.”Ütlesin: “MISASJA??!! Mis see siis nüüd on?!’ Nii ta siis ütles sõnad, mida iga poisssõber siin planeedil lausa vihkab
kuulda: ” Sa lihtsalt ei taju minu naiselikke emotsionaalseid vajadusi
piisavalt, et ma saaks rahuldada sinu mehelikke füüsilisi vajadusi.” Minu hämmeldunud vaatele reageeris ta üteldes: “Kas sa ei võiks mind armastada selle eest, kes ma olen, mitte selle eest, mida ma sinu heaks magamistoas teen?”
Mõistes, et midagi sel ööl ei toimu, jäin magama.Järgmisel päeval võtsin töölt vaba päeva, et veeta temaga aega. Me läksime välja lõunatama ja siis shoppama ühte suvalisse suurde poodi. Ma kõndisin temaga ringi, kuni ta proovis mitut erinevat kallist kostüümi.Ta ei suutnud otsustada, millist võtta, nii ma ütlesin, et võtame siis kõik.Ta tahtis uusi kingi oma uute riiete juurde, ma ütlesin: “Võtame igaühe
juurde ühe paari.”Läksime juveeliosakonda, kus ta valis välja ühed teemant kõrva-rõngad. Ma ütlen teile, ta oli nii erutatud. Ta vist mõtles, et vaid veidi veel ja ma olen omadega läbi. Arvan ta üritas mind proovile panna, sest ta küsis veel üht tennise käevõru, kuigi ta ise tennist ei mängi.Ma arvan, ma hämmastasin teda kui ütlesin vaid. “See sobib, kallis.” Ta oli peaaegu seksuaalset rahuldust saamas kõigest sellest erutusest.
Ootusärevalt naeratades ütles ta lõpuks: “Ma arvan, see on kõik, kallis.
Lähme kassasse.” Ma suutsin end vaevu talitseda, kui poetasin: “Ei kallis. Ma ei tunne, et tahaks.”Ta nägu läks täiesti plassiks, kui ta küsis: “Mida?” Siis ütlesin: “Kallis! Tahan, et sa lihtsalt hoiaksid seda kraami natuke. Sa lihtsalt ei taju minu mehelikke rahalisi vajadusi piisavalt, et ma saaks rahuldada sinu naiselikke shoppamise vajadusi.”Ja just siis, kui tal oli ilme nagu ta hakkaks mind kohe tapma, ma lisasin: “Miks ei võiks sa mind armastada selle eest, kes ma olen, mitte selle eest, mida ma sulle osta võin?”Nagu te isegi mõistate, tol õhtul ma seksi ei saanud . aga vähemalt see tibi
teab, et ma olen tast targem.
Vahepeal läheb kõik aina keerulisemaks.
Teed hakkavad põiklema ja suhted tõmbuvad pingule ja venivad jälle pikaks
ja venivad igatepidi.
Siis on vahepeal minul olukordi, kus mind rebitakse ranna äärest avamerre.
Äkki olen jumala üksi ja vastupidiselt hirmule või ettekujutusele on seal hullult
rahulik.
Täpselt nagu siledal merel loojangu eel just on.
Siis liigud mingist inertsist ja vaatad huviga ringi. Millelgi pole tähtsust.
Natuke hea on olla. Liigud ja liigud ja hoogu pole vaja juurde teha, sest oled sellises olukorras,
kus igasugune hoog või selle puudumine on alati tervitatav.
Lihtsalt oled üksi ja on tõeliselt rahulik.
Nii rahulik et keegi ei oska aimatagi kui rahulik.
Niih, mul on ka nüüd uusimast windowsi mobiilsest opsüsteemist pilt ette saanud. On tore ja töötav asi. Muidu.
Aga.
Selle keskonna meisterdajad kas pole ise proovinud seda iga päev kasutada või nad vaatavad lihtsalt läbi sõrmede inimese egole, aga lolle asju on seal küllaga.
1. KUI suured on teie arvates nutitelefonide sisemised mälumahud? kas need peavad seda mälu jagama sinna installitud programmidega? mhmh. Kontaktid ja pildid jne kasutavad sedasama mälu? mhmh.
Windowsi Internet Explorer võimaldab alla laadida faile, näiteks mõne mp3 e. Rahva omakaitset siis arvasin, et kuulaks. Fail oli MP3 ja 54 megabaiti. Noh, mul on 2GB mälukaart, ruumi nagu kõhutuult – laeks sinna. Manasin ette ja panin salvestama – aga ohoo, IE teatab poole pealt et kahjuks ei mahu, raibe. Enne seda laadis 13 MB ära
(tele 2 hinna järgi oleks see GPRS mahus nii 300 krooni maksma läinud).
Tuleb välja, et ta loll elu eest tahab seda laadida oma ajutisse folderisse, mis on loomulikult oma mini sisemises mälus.
Värdjas, raisk, ma ütlen. Ainus lahendus on tweakida registrit, mis on ju op süsteemi häkkimine-sättimine.
2. Digital management rights. Mingi laadimise progega sain selle faili siis omale kaardi peale (muidugi üle WLAN i) ja siis keeldus meediapleier a la windows seda mängimast, sest see polevat õigustega. Ainus lahendus on kolmanda osapoole meedimängija peale panna.
3.Windows Live Messenger. Tahad käima panna… tema teatab – no nüüd ma küll laen kõik kontaktid ka sulle telefoniraamatusse. Mina ütlen – ära lae. No siis mine sa ka perse, vastab Live messenger. Suhelda siis ka ei saa!
Sul on siis valida jälle: kas lubad oma aadressiraamatu (mis on ülevaate saamiseks korda tehtud ja selgeks) ära solkida – noh, nimetame seda spämmiks nagu ta seda on – või saata see messenger perse ja võtta kolmanda osapoole oma.
Siin siis ma olen juba hakanud windows mobile nägu ära kaotama – aga no mis sa teed, kui inimese soovid on neile pohhui.
nii harvaks jäänd…
on õnnis usk
et seda jagada… ei malda
jään üksi tundidel
kus tusk kui meri tõuseb üle kalda
sealt valgub sõnadesse sappi
ma möödun sealt kust hüüti appi
hea jumal
aita jõuetuid
-ja ära minu hinge vaata
mu ainus on
mu kõrkus
kuid su pilk võib selle ohtu saata
Vildu oli mulle võlgu 10 aastat oma elust. Täna siis, saatuse tahtel naistepäeval, sain temaga kokku ja meil oli aega et rääkida.
See kõik oli nii hull, et…
Kunagine tänavaelu mis meil oli jätkus temal ja mujal riikides… ja nüüd on üks naispoole mustusest kibestunud inimene maailmas kindlasti olemas.
Minu elu … ma olen kohanud niivõrd üllaid naisi – vähemalt neid, kellega ma pikemalt olen suhtlema jäänud.
Ja see pole igaühe õnn.
Homme on viimane eksam. Täna tegin eksamipakkimist ACES II istme sisse.
Sain asja nii kokku et instruktorid tulid uurima kuhu ma varju panin.
Ausalt ytledes on mul kola enamus koos, sest ootan minekut. Orlando Universal Studios 7 päeva pilet ootab. Lisaks mingi loomasafari ja otsitud välja järv kus alligaatorid metsikult elavad.
Homme Class Six ist ostan vist yhe sampuse ka kaasa. Sest uusaasta tuleb ka. Ma ainult ei tea, millal lahti teha – kas kell 4 pealelõunal kui sõbrad eestis uusaastat karjuvad, või kell 12 kohaliku aja järgi – või hoopis kell 1 öösel kui Kadri kuskil Caicosel aasta ära vahetab.
Kolme sampat ma ei ei suuda:D
Uue Aasta Kohaks kipub saama Pennsacola – aga jõulud on mangroovisoos.
Reede õhtul tõstan juba käppa Shreveportis ja New Orleansis – voodoo kuninganna haual.
Ma väga loodan et Floridal leidub lõhekala – sest ma võtan grilliasjad kaasa ja tahan metsikus rannas peale ujumist fooliumi sees sidruniga lõhekala küpsetada ja veini kõrvale võtta..ahjaa, vein ka kaasa siis 
siin on ilma taxideta ost väga kobe.
Ema tellis ilma vilkumiseta joulukyynlad kuusele ta saab need siis jaanuari lopus kätte.
Ma ei kujuta yldse praegu ette kuhu ma peale seda kõike tahan minna. Austraalia …. vist. Aasia ka. Sa Iin ju seal ootab.
Sudaaniga tuleb varsti USA l tegemist.
Nuputan parajasti et mida võiks olla Sudaanil mida USA endale võiks tahta.
Televiisoris hakkab propaganda järjelt lollemaid mõõtmeid võtma.
Kogu asi on niivõrd naljakas, et ma ei oska siinsetest suurt midagi arvata. Kas ma ise muutuks sama lolliks kui ma siin elaks aastaid?
Eile võtsin ja pakkisin näiteks kaasa yhe ajalehe, et näidata eestis, mida saab ajalehes kirjutada.
Kogu kajastus pole kindlasti kellegi ajus eneseväljendus, vaid peetud silmas ideoloogiat ja kuulekat halamist.
Kõige lihtsam on käia ringi ja mõtelda oma mõtteid ja püüda mitte täielik osa olla kohalikust elust.
Nüüd ma vist aiman – see tervitus mis oli algul lahe- How You doing näiteks – see ongi määratud lihtsalt huviimiteerimisväljendiks. Tegelikult kedagi ei huvitagi.
Seepärast ei huvita kedagi kui sa kysid kuidas läheb – vastad lihtsalt “kuidas läheb” ise ka ja jalutad edasi.
Ja kui sa kellegagi räägid – siis see on 20 minuti pärast peast kadunud neil – see näitab kui palju nad kaasa mõtlevad samal ajal kui nad noogutavad.
Võiks olla selline suhtlemine olemas küll – aga ehtne. Kui eestlased seda teeks, oleks nad ikka superrahvas. Aga kui pole tõelist tunnet siis eestlane ei kipu tegema midagi.
Mõneti ausam.
Nii et – naerata – aga oota äraandmist. Seepärast vast ka peret siin niipalju hinnatakse, et ülejäänud on kaunis võlts.
Lihtsalt trööstitu on kuulata lippude lehvimist ja nende inimeste mõnitamist kes omavad oma arvamust.
Maa peaks vist väga basikaalset elu siin elama et siinseid tõelisi väärtusi ära näha. Neli kuud ei anna midagi 
… eks sellega harjub ja nüristub…kui on kõik eeldused ise mitte mõtelda.
Täna ytles Brookens: kle, mul uus arvuti ja kaamera, Aga proget ei jaga halligi. Ma jagan. vastasin.
Krt a kuda sa paari nippi siis näidata saad? Tuli välja et ei saagi.
Sest mina olen TDY ja tema airman. Läbikäimine vabal ajal keelatud!
Lõunalauas Woolvertonile ytlesin – kutt, pooleteise nädala pärast laseme siit lendu. Tulge mulle külla grillima ja vaatama kuidas mina elan.
Nou way – keelatud.
Elagu ameerika! Demokraatia õitsegu ja sõnavabadus ning inimõigused!
Täna ytlesin koolis, et eestlased naeratavad harva – aga see eest asja eest. Põhimõtteliselt tahtsin ütelda – fikk juu mehed, get riil laif.
Aga nad ei saa seda enam. Nende jaoks on ilmselt liiga hilja.
(Esimene salm on yhtlasi ka link)
vana kumm
taas oled õhku täis
kust tuli sul idee
et läheks välja?
veel meeldib sul striptiis
kuid kaua veel
kas teeme sõitu
või teed vaid nalja…
allavooluteed..aaa…allavooluteed…
mis maksab saiapäts, kas ikka pai
kas teeme sõitu või teed vaid nalja
vana kumm
kiirus kasvab veel
sel viimsel sõidul sind
ei suuda võita
võid anda ära kõik
vaid hetke eest
kuid lõdvestu
nii võime sõita…
allavooluteed—-
….
Laul vanast kummist ei ole laul vanast kummist, vaid algul nagu dialoog kellegagi keda sa pole ammu näinud ja kui näed - siis vanast peast ja sa ei tea tema elust suurt midagi aga sa oled ennetalviste tegemistega kursis ikkagi.
Ja lõpuks on see ühe inimese elutee, kes tiritakse veel enne lõppu päevavalgele ja kes annab endast kõik et veel kord leida hetki mis on kõike väärt….
Kiirus kasvab veel… võid ära anda kõik vaid hetke eest…
Geniaalsusest ei ole mõtet rääkidagi
Kuskile külla lähen siis on nutt.
Polegi enam kuskile minna. 6 juunil ainult veel tõenäolistele sisseastumiseksamile ja aidaa.
Minagi olin arvanud seni, et just siin on see koht mis on kõigest kõige kõige.
Ja et siin on keegi kõigest üle kõige. That awful sound.( )
Peale õlivahetust tuleb suurem päevakirjeldus. On mida kirjeldada täna…
bang bang
I hit the ground
You shot me down
bang bang
that awful sound…bang bang…
Inimesed kes oma keha ruineerivad ja joovad seda maatasa – nii et nad 40 aastaselt on raugad ja peavad kuidagi oma lühikest vanadust läbi elama – kas ma olen ikka neist parem olnud, joomata, hüpates ja vastu maad käies – olles 30 aastaselt sealsamas kus nemad ennast põletades olnud on.
Vaata neid inimesi kes on prügikasti kõrval kägaras magamas.
Nad on kuskil kohal – oma elu lõppjaamas. Lõppjaam on väga suur, kogu Tallinna linn või new york on nende lõppjaam , kogu maakera – kuid ikkagi lõppjaam, ahas ruum kust neil pole pääsu mujale kui surma ära minna.
Ruumi on laialt, kuid ainilt ruumi enda mõttes. Tegelikult on see ikkagi ainult v’ga väike tasand, kus sa oled lõksus. Ja suletud.
Ja sa ei saa midagi teha.
Homme ehk neljapäeval on siis barokamber ootel.
50 meetri laks nagu ma olen aru saanud.
Hirmu pole muidugi, aga ma proovin ära arvata, kas dr Öpik vahib väiksest aknast sisse külmade julmade kalasilmadega või kaastundliku näoga ja vajub nuttes ja küüntega kambriklaasile veriseid jutte vedades kummuli.
Kuna arstid annavad Hippokratese vande siis on muidugi selge, et see viimane variant on õige…
Tunnen, kuidas ma seisan teelahkmel ja olen seisnud sellel vist juba pikemat aega.
Endale märkamatult olen peatunud ja vaadanud kaua kaugustesse.
Olen teadlikult loonud enda ümber vaakumi, viibides enamuse aega ihuüksi.
Täna öösel tundsin, et see aeg hakkab ümber saama ja rõõm on minna jälle teele.
Olen hoidnud oma ajaruumi enda ümber ainult enda käsutada, see on nii mõnelegi meelehärmi valmistanud ja ma vabandan nende ees.
Kord olen samas olukorras seisnud – eelmisel ristmikul.
Täitsa eriline oli kõik siis, minu kallis pere sai minu talumatu aususe osaliseks ja nad lahkusid…
Ma lahkusin isegi Eestist, et mitte tagasi tulla siia kus on kõik mälestused, aga mind tõi miski tagasi.
Tuleb meelde, et viskasin just siis paaniliselt kartvat tütarlast nimega Tiina, ta töötas Tallinna Sadama heaks. Talutasin teda lennukiuksest õrnalt alla, ta andis vastu väga puhta ja sooja sõpruse. See aitas mind sellel ajal…
Mäletan ka seda, kui toas oli talumatu olla seekord, siis tuli Tiina ja toppis mind oma autosse ja vedas mere äärde, pani lihtsalt lainete vastu istuma ja lasi mul vaikselt 2 tundi istuda. Käisime ka Antslas minu vanemate juures, kes, kuigi ma selgitasin väga selgelt et meie vahel ei ole üldse romantikat, hakkasid peale käima, et ma ta ära võtaks .
Ja kui ma järgmine kord üksi läksin siis küsiti kohe, et kuhu ma Tiina jätsin…
Siis oli mul ju kõik selge, tekkis langevarjuklubi, mu ajaruumi ei jäänud aega mitte millegi ega kellegi jaoks. Nii oligi vaja ju teha – kogu aeg inimesed ümber, aga mitte keegi tõeliselt ligidal. Mida ligemal südamele, seda valusamalt ta ennast liigutab.
Ma vist tegin tookord õigesti, arvan ma ise.
Mida teen ma seekord? Ma ju tean, et alati ei ole millegi kordamine samaväärne ja sama õige.
Minna kuskile, kus on sinu jaoks aega, peale pikka endagaolekut on väga mõnus.
Lihtsalt peab südamega teadma, kus on see sinu aeg ja koht.
Sees ma jälle tahan vabandada nende ees, kellele tundus, et nad on mu südamele ligidal aga tegelikult kõigest armkoe kaugusel.
Eks peab vist siis varsti minema hakkama.
Mitte ükski vihmapiisk ei pea ennast uputuse eest vastutavaks.
Inimene peab ennast tähtsaks. See on hea. Aga kui ta ennast väga tähtsaks peab, siis kipub ta üksi olema.
Isegi rahva sees. Jutuajamised mis võivad jääda selleks mis nad sel hetkel on – jutuajamiseks.
Kes suudab tärganud viha nagu perutavat hobust tagasi hoida,
ainult see on vankrijuht, teised on vaid ohjahoidjad.
Ei tea, kas see kehtib ka muidu tuntavate tunnete kohta….
Mida kauem sa elanud oled, seda kohatum tunne on, et sa oled juskui paljut näinud ja justkui poleks sul enam õigust mõningaid asju samaväärsena tunda. Aga kui sa tunned mis siis? Mis siis?
Mine nii kaugele kui näed, ja kui sa oled kohale jõudnud, näed kaugemale.
Aga kui sa tuled teist rada pidi, tuleb sul muljeid vahetada, et näha ka kuidagmoodi seda, mida sa pole näinud.
Seepärast ei ole mõtet keskenduda sellele, mis on ainult sinu osa.
Jaga. ja sul on rohkem.
Me kõik teame, et meeskond teeb rohkem, sest nad jagavad teineteisele ennast ja oma võimeid.
Kui nad koos ei suuda töötada, siis on tiim natuke lohisev ja töötab koos veel halvemini kui eraldi.
Ja –ja.. kõik kes kuhugi tormavad, seovad end võimalikult hulga tegevusega – neil on raske ennast kuidagi leida.
Vist on aja märk, et inimesed peavad omama taustal töötavat telekat, loomi kodus, miljonit külalist, helistavat naabrimeest jne jne.
ja nad vahetavad selle välja rahuliku hingamise vastu mõnel hääletul saarel.
Keegi ei näe oma peegeldust voolavas vees. Ainult vaikses vees on see võimalik.
Igavad on need, kes võtavad meilt üksinduse, pakkumata seltsi.
Ära esita kunagi küsimust, kui vastusest midagi ei sõltu.
Nii et – kes siin enda pärast väga muretsevad. Kui teil on ükskõik kus te olete, ei saa te ära eksida
Vahepeal on nõutu olla.
Vaatad oma aege, mida sa kasutad ja kõik on väga tore.
Siis mõistad teist inimest vaadates, et hiigelpalju on eraelupoliitikat.
Räägitakse tahtest midagi teha seda proovimata teha.
Ma saan vist ka aru, et aeg on kallis, ja võibki tõmmata joone vahele – inimesed, kes on väärt su aega ja need kes seda pole. Ja peaks isegi ju silmi lahti tegema ja teadma, millise joone all või peal sina ise oled.
on maailmas kohti ja ainsaid hetki, kus saab olla – ja sa tead, et seda juhtub korra elus. See on see, mille vastu võiks vahel vahetada igapäevatoimetused.
Aga siis saabki selgeks, kus joone suhtes sa asud.
Ja see on tore, sest kui oled joone all, siis tead ka, et sa ei tohiks panna seda inimest joone peale, sest …
noh, hinnatakse asju erinevalt.
Nii on jah, tuleb natuke aega jälgida, siis tead ka kus sa midagi tähendad.
No ja kas sa sinna minna saad?
Ainult endaga üksi olles. Sest siis on kogu seltkond sinu suhtes lõpuni aus.
Kas inimestest on mõtet rääkida. Kõik püüavad elada, eesmärgid silme ees.
Alati on eesmärk kaugemal kui Tartu maantee teises otsas.
Ja siis sa lähed muudkui, mis siis kui sa kohale jõudma ei peagi.
Iga tee võib olla surma tee, sellepärast ära kõhkle. Sellepärast ära jäta hetkel elamata, sellepärast ära oota, kui mõte tuli pähe, sellepärast ära kõhkle ootamast, kui sellel hetkel on vaja oodata.
Hallidest seintest läbi minnes jäävad seina taha alati meie senised mõtted nagu unest ärganuna jäävad eredad mälestused aga mis ununevad millegipärast keskpäevaks mistahes sügava jälje see meisse jätnud oli.
Ja ma naeran kui vähegi põhjust ja istun silmad kinni kui vähegi põhjust ja istun kanuuga üksi vee peal kui see mu elus ette tuleb.
Oma õnne sisse jooksen tagurpidi.
Selged silmad on õnn.
ja inimene ei vasta.
Miks ei vasta? mõtlen. Kas ei pea mind vastuse vääriliseks?
Kas teab, et vastus on vale?
Või arvab, et ta aus vastus oleks kohatu ja solvav?
Huvitav, et siin oskab ta vaikida…
Otsevestlusesse seda justkui üle kanda ei saa vist.
Ega inimene ei mõtelnudki halba, kui vaikis. Seda tead siis kui ise oled vastaja rollis.
Ma olen ju mõlemat?
Inimene räägib. Kuulen et tuli vaikus. Inimene tunneb ennast liiga vaikselt ja räägib igaks juhuks veel.
Ta veel ei tea, et vaikus on ka vestluse osa. Ja kui vestluskaaslane on tore, on ka vaikus tore.
Ilmselt läheb tal veidi aega.
Inimene ütleb. Mina kuulen. Mina ka mõtlen.
Inimene ütleb. Inimene ei ütle kõike välja. Mina mõtlen kõik välja.
