Maiade kalender lõpeb ära.
Paanika.
Film muidugi enne paanikat.
Kirjastuse Varrak kalender saab otsa 2010 aastaks.
Nad trükivad juurde 2011.
Paanikat pole.
Maiasid ka pole.
Nad ei raiu uuendatud kalendrit.
Paanika!
Saaremaal spaas on toas sellised puldid:
saad lisada ja kahandada efekti, selle koha peal on view ehk siis saab ka näha visuaalselt, kuidas läheb.
PP on power pressing, S-mode ilmselt strobo-mode, ja kui ei taha naabreid häirida siis mute nupp kõrval.
Elagu protseduurid.
EDIT Size nuppu ma alguses tähele ei pannudki !
seda pealkirja nüüd järgneva jutuga küll seostada ei saa, aga otsimootorite mehed peaks siia ehk ikka kogunema ja ma saan popiks.
Tegelikult olen ma õnnelik selle üle, et saime täna veekahuriga ühe väikse maja kummuli lasta. Meil on uued tuletõrjemasinad, vanad uued, aga siiski uued, mis siis et vanad, kuigi nagu uued, aga lihtsalt vanad.
Igatahes vaeva me nedega näeme, aga mõni koht on suisa lõbus. Tehasest on mehed õpetamas, aga eesti mehed oskavad neid kimbatusse ajada mis mühiseb. “neid masinaid ei saa ära lõhkuda” oli üks lause. Ja kolm korda kuulsin: ära seda asja siin nii jätka, jupid lähevad katki. Lahe.
Ja rääkisid ka nad uute masinate veekahurite võimsusest, milledega pidi olema probleeme. Näiteks selliseid, et kui hävituslennuk põleb ja kahuriga veejuga peale lasta, siis see lennuk pühitakse sahinal minema. Täna kogemata lasime muru rulli, siis ühe mehe masinal lasin kilest aknad eest ära ( aga ta oli selle ka ära teeninud)- aga see maja (ja see autoaken) olid plaanilised katsed.
Täna karglesin koju, kerge jalaga, ja kui siis äkki koputus oli uksele, siis mõtlesin, et mida on.
Ukse taga oli neli junni, ümisesid laulda ja õõtsutasid puusi. Ja kuna neil olid vuntsid ees, siis arvasin, et tsirkusest habemega naised on jooksu pannud. Aga sa kurrat… meelde tuli hoopis see, et oli mardipäeva laupäev. Või mardilaupäev.(täna on muidu esmaspäev, vähemintelligentsetele siis see märkus)
Tegelikult oli olukord selline, et mul polnud neile mitte midagi anda. Aga vaeva nad nägid, mis on ju lahe 
Viskit ei tahtnud ära anda, seega tegin diili – kuulge junnid, tulge tagasi 20 minuti pärast ja kui ma siis teile midagi ei anna siis võite mu ukse ära sodida. Kõik olid rõõmsalt nõus.
Punusin poodi ja valmistusin kahenädalaseks piiramiseks mardisantide poolt – aga kuigi ma 10 minuti pärast tagasi jõudsin, pidin martide rägastikust oma ukseni läbi trügima.
Nad ei olnud viitsinud oodata ja tulid varem varitsusse. Neegrid! (ja nägugi oli must neil)
Ja kuna nad olid kõiki teisi juba piinanud, siis olid neil keeled vestil inimestelt mati võtmisest ja tahtsid veel juua ka. Kaanisid mul köögis vett ja kokat ja seletasid oma elust.
Sellega asi ei lõppenud. Kusagil oli ikkagi(ma arvan et pargis) koosolek, kus oli kari marte koos, ja keegi ilmselt ronis kivi otsa ja karjus, et sellel aadressil antakse puu ja juurvilja ja kommi ja juua.
Plaks olid kohe kaks pisikest plikat(mitte eriti paksu) mu ukse taga. Algul laulsid, et süütukest mängides uksest sisse saada, aga niikui sisse said, nii lugesid ette, mis on mardipäev, millal see on (nagu ma seda tragöödiapäeva juba ei teaks) ja kujundlik osa tuli ka kohe – et mardid laulavad natuke ja siis antakse neile (nende sõnade järgi) komme ja muud head. Noh jah, ma olin juba unustanud, miks nad seal esikus mul kleebitud vuntsid sorakil üürgavad.
Jagasin varusid ümber ja arvake mida nad soovisid selle peale? Sada saani sauna taha. Maal on siukseid romulaid juba küllaga, ma sain teada kuidas need tekivad vähemalt.
Ja sellest ei piisanud, siis tulid veel sellised:
Aga nemad ei tahtnud midagi, neil olid küüned külmetama lihtsalt hakanud. ja varbad vist ka.
Üks neist on küll nagu onu Sid i habemega naine , irf..
Minu kahe nädala varud kuivasid kahepäevavarudeks. Kaua ma siin vastu ei pea kui see koosolek kestab…
Aga peamine on see, et lapsed teevad trikke ja näevad vaeva. Siis on nad ära teeninud kõik mis nad said. Ja oleks ebaõiglane toas vaikseks jääda ja mitte liigutada kui lapsed möllavad ukse taga.
Selline paha lugu siis
Teadagi, lumel on näha jälgi. Otepääl olid sellised jäljed aias:
Ja Teie võiks ära arvata, milline loom need jättis. Ning jaaa, isane oli ta ka
Niisiis, telefon teeb ka siukseid pilte. Kaks pilti siis kahepaevase vahega nüüd üleval.
Kui nüüd veel soojaks laheb, siis peab korra veel shuttlet proovima, itelefon võiks veel veekindel olla, saaks kõik asjad sellega aetud juba.
Ja Kuutsekas hakkab lahti saama juba sel pühapäeval!
Proovime
La vito burriiittooo
Mondobongo
Homme Tallinki Shuttle veesammas omandab selged mõõtmed nagu ka s..t minu pyxis ilmselt.
Kella 11 nene karukann karukannn kumab Soome poole ja meie arvame, et meie ka.
Vääga põnev saab see olema.
Mondopongo
reedel päeval saime peksa laine käest, õhtul laeva enda käest.
See kuradi Queen lasi ca 30 sõlmega üle vee nii et veemägi taga.
Ja tekkisid need augud sinna ja imemised ilid nii võimsad et väga pekkis tunne oli.
Siit pidi suisa ringiga minema et kõrvale saada ja siis pidi 15 inimesega ikka pigistama et külje peale luidagi üldse jõuda.
Ja see vahutav auk, kust vintidel tuge ei ole, on üks pagana põrgulik koht, kust välja ei pääse kuidagi.
Vindisamm tihedamaks? Mis saab kui üks mootor alt ära vajub? –Siis on minek.
Seoses üle katuse käimise vältimisega on järgmisel nädalal kriitiline oma Tornadol gaasitrosside täppitrimmimine ja käikude paikaajamine.
Muidu läheb mul vääga raske, kui laine suure laeva ümber mässab ka veel 
Võibolla saame varsti ka kuningannale külge lüüa.
Üle palju aja lõi veri jälle keema, kui kihutasime kihutava linna alla ja olime pisike julk ainult selle suure Howli kindluse all.
Ja harjutasime vastu seda haakimist. Külgedelt ja tagant.
Elu on jälle lill
Võimas tunne on see, kui oled mingi kärbsemust maailma asjade kõrval. Mõnele on hea tunne vist siis, kui ta maailmast endast suurem on.. mis mul viga on?
Täitsa sheeritav kama 
(kuskilt netist)
Ühel õhtul möödunud nädalal hakkasime mina ja tüdruksõber end voodisse sättima. Hakkas juba tunduma, et läheb seksiks, kui ta korraga ütles: “Ma ei tunne, et tahaks. Tahaksin, et sa mind lihtsalt hoiaksid
natuke.”Ütlesin: “MISASJA??!! Mis see siis nüüd on?!’ Nii ta siis ütles sõnad, mida iga poisssõber siin planeedil lausa vihkab
kuulda: ” Sa lihtsalt ei taju minu naiselikke emotsionaalseid vajadusi
piisavalt, et ma saaks rahuldada sinu mehelikke füüsilisi vajadusi.” Minu hämmeldunud vaatele reageeris ta üteldes: “Kas sa ei võiks mind armastada selle eest, kes ma olen, mitte selle eest, mida ma sinu heaks magamistoas teen?”
Mõistes, et midagi sel ööl ei toimu, jäin magama.Järgmisel päeval võtsin töölt vaba päeva, et veeta temaga aega. Me läksime välja lõunatama ja siis shoppama ühte suvalisse suurde poodi. Ma kõndisin temaga ringi, kuni ta proovis mitut erinevat kallist kostüümi.Ta ei suutnud otsustada, millist võtta, nii ma ütlesin, et võtame siis kõik.Ta tahtis uusi kingi oma uute riiete juurde, ma ütlesin: “Võtame igaühe
juurde ühe paari.”Läksime juveeliosakonda, kus ta valis välja ühed teemant kõrva-rõngad. Ma ütlen teile, ta oli nii erutatud. Ta vist mõtles, et vaid veidi veel ja ma olen omadega läbi. Arvan ta üritas mind proovile panna, sest ta küsis veel üht tennise käevõru, kuigi ta ise tennist ei mängi.Ma arvan, ma hämmastasin teda kui ütlesin vaid. “See sobib, kallis.” Ta oli peaaegu seksuaalset rahuldust saamas kõigest sellest erutusest.
Ootusärevalt naeratades ütles ta lõpuks: “Ma arvan, see on kõik, kallis.
Lähme kassasse.” Ma suutsin end vaevu talitseda, kui poetasin: “Ei kallis. Ma ei tunne, et tahaks.”Ta nägu läks täiesti plassiks, kui ta küsis: “Mida?” Siis ütlesin: “Kallis! Tahan, et sa lihtsalt hoiaksid seda kraami natuke. Sa lihtsalt ei taju minu mehelikke rahalisi vajadusi piisavalt, et ma saaks rahuldada sinu naiselikke shoppamise vajadusi.”Ja just siis, kui tal oli ilme nagu ta hakkaks mind kohe tapma, ma lisasin: “Miks ei võiks sa mind armastada selle eest, kes ma olen, mitte selle eest, mida ma sulle osta võin?”Nagu te isegi mõistate, tol õhtul ma seksi ei saanud . aga vähemalt see tibi
teab, et ma olen tast targem.
Pikalt ei viitsi rääkida, aga oli linna kerkimas ööbimiskoht koos olengukohaga, mis on oodiks bluesilauljatele.
Kuigi see lahti ei olnud, kohtusime kuntsnikuga nimega Dubceck (slovakk) kas soovitas seda maja vaatam minna ja sisse me läksima, Daam avas ukse ja mainis, et kõik pole veel valmis ja maja pole avatud- aga tulge ometi edasi!
Õhkond oli väga raju. Seintel pildid mis mulle hiigelmeeldisid.
Ja siin on hr Dubceck ise:
Natuke Jeesukese välimusega aga no seda ei saa talle pahaks panna. Kunstnik ikkagi. Näitas oma maale ja kui ma ytlesin yhe töö kohta et see on Arizona Navajode maalt yks kindel koht, oli ta nii liigutatud et andis selle pildi mulle. Ja käskis telekat vaadata kui ta kuulsaks saab, siis ma võivat ytelda: näeh, see töö siin – see maksab 200 milli.
Lendasin ära Dallasesse. Kuna aega on parajalt, siis istusin maha E-5 värava juures- just Dunkin Donutsi vastas. Koha nimetamine on eriti oluline seepärast, et siit leiab lukuvaba WIFIaugu, co_presidents_club nimelise. T-mobile maksustamisesysteem on siin nii kahtlane, et ma ei julge oma krediitkaardi andmeid neile välja käia, väga segane kuidas nad raha tahavad saada.
Oma hull kohver õnnestus edukalt ära saata. Too ületas küll kaalukategooriad, aga Terry sõber oli lennujaamas ja too lükkas kohvri Tallinnasse välja.
Muide, olen täpselt samas terminali väravas E-5, kust läksid ära Kat ja Vallo. Nyyd siis ka teisepool klaasi. Dallase lennujaam hakkab nagu tuttavaks saama.
Laadisin hunniku Podcaste telefoni ja peaksin enam vähem edukalt valmis olema. Selle suure suvekybara võtsin kaasa…
San Angelos toimub USA top 3 sisse kuuluv rodeo. Kestab kuus päeva, teadustaja on Las Vegasest ja tegu on tõsise lääne kultuuri ilminguga. Vanasti müüdi loomi näiteks Coloradosse, eluskaalu mõõduga. Siis viisid loomi kauboid, kes ei saanud liikuda liiga kiiresti, sest aetavad loomad jäid kõhnemaks ja seega kaalusid vähem ja raha tuli vähem. Ja ka mitte liiga aeglaselt, sest saatvad ja karja ajavad ja koos hoidvad kauboid tahtsid päeva eest raha saada. See polegi olulin,e oluline on, et päevas liiguti 20 miili ja aega jäi omavahel kelkimiseks, et kes püüab selle mullika seal kiiremini kinni. Sealt edasi algas Rodeo.
See on tõeline show, komleksne ja vaatemänguline. Esimene osa: pulli seljas püsimine. Aedikus ronitakse rahuiku pullu selga, siis on keset areeni üks kloun suure tünni sees. Veel üks mees tõmbab eemalt köiega aediku lahti ja samal ajal keegi veel tõmbab pullu tagakeha ümber kokku nahkrihma, mille küljes on nn kannus. See ajab looma pööraseks kohe paugust ja trall läheb lahti. Kui mees püsib etteantud aja seljas, siis kimab ta kõrvale turvav kauboi ja sõidu pealt karatakse kontrolli all oleva hobuse selga ja sealt edasi maha. Teine kauboi püüab märatseja kõrvale pääseda ja tõmmata lahti rihma kinnihoidvat sõlme. Nii kui see õnnestub nii pull astub nagu õige mees kunagi rahulikult edasi. Siis kohe tuleb ala, kus kauboi kimab hobusega vasika kõrval (kes tormab muide kui pöörane) ja hyppab sajaga talle selga ja väänab ta pikali. Aeg kinni. Siis on metsiku hobuse seljas püsimine. Ettenähtud aeg on 8 sekundit. Trikkk on veel selles, et kauboi on selili hobuse selja peal ja põsib siis kuniks saab. Noh, siis on meeskonnatöö: kaks kauboid ja vasikas kihutavad ringi ja esimene peab lasso kaela viskama ja teine lasso tagumiste jalgade ümber (jooksu pealt!)
Ja siis veel ala, kus kauboi viskab vasikale lasso kaela ja kargab ise hobuse seljast maha (hobune teab mida teha – tirib lasso, mis on sadula külge seotud, pingule, et pinget mitte kaotada. Kauboi samal ajal võtab Vasika sylle, keerab ta kylili maha ja seob ühe esimese jala ja kaks tagumist jalga omavahel kokku nii et vasikas jääb abitult maha lesima ja vaatab lolli näoga ringi.
Ja veel palju muud möllu – 5 aastaste rodeo (järelkasv ja kultuur, noh) nemad muidugi kimasid lammaste seljas ringi. Ja naised sõitmas hullu slaalomit.
Ratsutamiskunst on siin midagi üle mõistuse. Paljud jah paraku lastena hobustele üle kolivadki.
Vasikad ise jummala kebjakad, sarvede ümber mütsid et lassonöör ei vigastaks neid jne jne – loomade eest on hullu moodi hoolt kantud. Ilmselt seepärast pole ka loomakaitsjad hulluks läinud Rodeote peale, kõik paistab nii mõistlik välja. Natuke ribikõdi ei tee ju ometi midagi härjale…
Paberid korras, siia sinna vaja veel minna, näiteks rodeovõistlusele kas täna või homme, aga pmst on siinpool valmis
Tegelikult on rohune New Mexico väga kena, eriti punases loojuvas päikeses. Suured tasandikud (kus lehmad hullavad ja võivad silmapiiri taha ennast ära peita, kui McDonaldsi auto teel sõidab).
Panin aga Apelsini “Igatsuse” peale ja meeleolu oli nii et vähe ei olnud.
Kahe aasta tagant jõudsin taas kord Roswelli. Suurte tasandike tõttu hakkas tuledemeri paistma juba 50 km kauguselt, eemal pimedas kõrbes. Roswell on tulnukate linn. Vast olete kuulnud nn Roswelli intsidendist, kus tulnukad panid oma laevaga hunnikusse ja nende kehad viidi valitsuse poolt uurimiseks nn Area 51 alale. (mis muidu on hoopis Nevadas) Aga see ei takista linna oma tulnukateemat ekponeerimast.
UFO muuseumid, igasugused väidetavad kohad, ilmselt seal tuustides leiaks vandenõuteoreetikuid.
Aga Starbucks oli siin igavene käkk. Oli Albertsoni eeskotta tõstetud ja WIFI-t ka polnud.
Pole ka ime, see linn on ju aliene täis. Ühte nägin oma silmaga katusel. Arusaadavatel põhjustel on pilt udune ja detaile peab ise juurde mõtlema.
Muidu, Terry oli lapsepõlves seal elanud, täpselt kümme aastat pärast eelien-avariid. See selgitab nii mõndagi
Öö-meizing nimi ikka. Saatsin kohe, kui kõrbelevitusest levisse sain sõnumi Renxile, et kui ta on Älbörköögis siis andku teada, sest ma sealkandis. Ja seal ta igatahes lõpuks oligi, alles eile jõudnud, sisseprotsessimata veel, tema teate kohalejõudmisest (mis oli saadetud eile) niipaljukest, et selle sain kätte siis, kui juba poes kolasime.
Sain ta Kirtlani väravast kätte ja kimasime kohalikesse poodidesse, et osta vajalikud telefonid ja muidugi ostis ta hullult syya. Sest Kirtland on nii kuradi suur, et sööklasse läheks ta üksi 30 mintsi vist.
Kogu kolaga lõpuks veel smuugeldasime endid baasi sisse, et saaks kogu kola tema tuppa kuidagi ära. Erinevalt Ämari baasi ebainimlikust luurest ja uurakile ajamisest saadakse siin aru ja vajalikud asjad toimivad. Kuigi siin on nagu rohkem põhjust terroriste põdeda. Meil on vist jälle kaablipätte rohkem, neile tuleb erinevalt ligineda. Aga meil võiks oma töötajatele teistmoodi jälle ligineda.. Noh. viriseda saab, küll saab.
Ütleme nii, et Kirtlandis pole see service nii kõva kui Goodfellowis, aga baas nii suur ka, et nad ei jõua igaühele kõike tagada.
Kella viie ajal suundusin Roswelli poole, taas kord.
Mul pole enam eesmärke, mille poole minna. Ainult tagasitee, ja aega on täpselt parasjagu. Ööbisin Navajo (eesti keeles navaho) reservaadis. Minu arust elavad nad kõige vingemal maastikul, kus elada kannatab. Punased kaljud, lainelised kaljud, enamusele saad ligi jalutada, nad kasvavad välja tasasest maast.
Orud on küll üleujutusohtlikud kui palju sademeid tuleb, aga siiski. Valisin endale koha kõrgemal mäestikus just seetõttu, et mägede kohal olid mingid tumedad pilved kogunenud ja üritasin vältida võimalust tulvavete sisse sattuda. Keset ööd langes temperatuur jälle -8 kraadini, aga oli absoluutselt selge, tähed sirasid nagu ainult ääretus kivi-kaljukõrbes. Sõitma hakkasin kella viie paiku, lihtsalt uni oli kadunud.
Sattusin peale just sellele ajale, kus navajod viivad oma lapsi koolibussile. Kell viis juba sõitsid bussidvastu, oma teekondade starti ilmselt. Tund hiljem hakkasid lapsed tee äärde kogunema. Varahommikune silmapiir helendab nii, et kui tõused teed pidi platooserva, siis see suisa pimestab, kuigi päike pole veel tõusnudki. Tee läheb mööda lõputut kollakat kõrbe, taamal kahel pool on mäed, millede jalamitel on majad, kust siis liivased teed tulevad sellele looklevale (BIA-59) asfalteele, seal siis on vahel kolm dziipi ootamas, lapsed ilmselt istuvad soojas kuni buss peatub, paneb tööle vilkurid ja lükkab välja stoppmärgi ja siis väikesed Forrest Gumbid ronivad bussi.
Tegelikult on kõik see lummav. Varsti jõuan New Mexicosse Alburquequesse (vms nimi oli)Älberkööki siis häälduse järgi noh.
Seal võtan väikese netiyhenduse ja laen blogisse oma asjad üles. Ehk.
See tamm on baas suurele tammide systreemile, mis tagab vee kõrbeosariikides ja isegi Mexico lääneosas. See kaarjas sild pandi kõigepealt üle lõhe rippuma. Sillal on näha üks ameerika mõõdus veoauto täiskoormaga.
Peale silla valmimist ehitati tamm järgi. Siin me jalutame parajasti tammi enda peal. Täna oli selline päev, kus rikkiläinud lift oli korda saanud ja seetõttu oli tuur tasuta. Kolmekesi käisime mööda seda ehitist. Giid oli muide pransusmaalt pärit. Tammi peal on keskel kulunud kollane joon – see on pärit ajast, kui silla remondi tõttu suunati siit liiklus üle. Siiani, kui tuleb sõrestiksilla jaoks liialt raske koorem, suunatakse see hädaga üle tammi enese.
Sild on kinnitatud seina sisse..kuidagi… Kanjonipõhjani on siin 700 jalga ehk üle kahesaja meetri tibake.
See vesi siin taga on Lake Powell – USA suuruselt teine tehisveekogu. Kui tamm kehtima hakkas, siis veehoidla täitumine kestis 17 aastat jutti. Siis saadi käivitada esimene turbiin ka. Siiani sõltuvalt tarbimisest veekogu tase tõuseb ja vajub, aga seda jälgitakse praegu karmilt, et oleks teatud piirides. Kui võimsust äkki suurendada, tekib kiire lanemine ja rannad imetakse veega minema. Terve segane ökosysteemi jama on seal taga. Mõningate aastatega tekksisd tammi taga probleemid, sest puudusid igaaastased üleujutused ja rajuveed. See lasi alumise veesängi roiskuma- nyyd tehakse aastas korra kunstlikku lausvett- lyysid avatakse ja allvoolus toimub samasugune puhastus nagu seal looduse poolt seatuna peaks toimuma.
Muide tammi taga on vee sügavus 171 meetrit. Ike orkaani ajal oli ka kogu Lake Powell vett ääreni täis ja pidi ülevoolukanalid avama et asja ära ei lammutaks. Jah, probleeme on kuhjaga.
Kui rääkisin, et Zionis ja Bryces olid lumetormid, siis vana ytles kohe – aa, paari päeva pärast on meil veetõusu oodata.
Minu selja tagant all kanjoni põhjas paistab paremal pisike must avaus. Selle ees on paadid. Sealt tuleb seina seest tunnel eemalasuvasse linna. Linnas saab osta padituuri pileti 60 dollariga ja siis viib buss sind mööda seinasisest tunnelit sinna alla ja siis viiakse sind paadiga korra allavooli, mingi 15 miiline retk. Siin on sama systeem mis Zioni Carmeli tunnelis, et seinas on aknakesed tunneli ääres. Kas õhutamiseks või valguseks või pagan teab. Tunnelis tundub siis kogu aeg et keegi tuleb vastu, kuna valgus paistab – aga lihtsalt aken õue. Akende järgi näeb kuidas seina taga tunnel kulgeb. See on ca kolm miili pikk siin.
Teekond oli ise tsaba-laba – teed olid paksult lund täis, aga mida rohkem Arizona poole seda paremaks läks. Kõrgus kahanes ka pidevalt. Red Canyonis olid teed läbi punaste kaljude otse tehud.
Aga isegi Arizona kõrbedes olid kõrbetaimed kaunis lume sisse ära uputatud. Kontrastne vaatepilt: rohemine ja lumine ka.
Kaljudest moodustusid kõige kummalisemad vormid, ei väsinud mina neid vahtimast. Nad olid kenat värvi, korrapärased ja korrapäratud, triibulised ja sakilised, siledad ja ümarad jne jne.
Lõpuks hakkas paistma Lake Powell. Selle järve paisutas üles Glen Canyoni tamm, mis valmis 60 datel. Ehk siis tegu on tehisjärvega.
Eile saabusin peaaegu Bryce kanjonisse, kuid lumetorm sundis mind varju otsima mingi tankla esiselt platsilt. Sealt ikka mind hommikul lahti lükatakse. Pugesin oma magamiskotti koos riietega seekord, ja ikka kell kolm öösel panin korra auto käima et tuba soojaks ajada. Termomeeter näitas -8 kraadi ja auto oli hommikuks lume sees.
Kell seitse olin juba Bryce kanjoni väravast sees ja sahmasin lumes ringi, sest põlvini oli igal pool kus sai – hommikused koristustööd ei olnud veel alanud. Kuid taevas oli selge ja päike siras.ˇ
Kahmasin lumes mõned miilid, kui kuskil serva peal panin kaamera yles, et filmida, kuidas üks pilveke orus ligemale liigub. Ajasin seni omi asju, siis märkasin, et see pilveke on õite rasvaseks minema hakanud.
Ja asi päädis sellega, et kogu pilvemassiiv tuli ja vajus jälle üle kogu Bryce kanjoni ja läks paugust pimedaks jälle. Ilgelt hea meel oli, et päikesetõusuga sain pildid tehud, sest midagi enam näha ei olnud nyyd.
Jõudsin tagasi vaatenurka, seal oli mingi punt inimesi kes tegid pilti “meie Bryce kanjonis” endal taustaks käsipuu ja udu selle taga.
Militaarsaapad olid asendamatud täna lumes, ootan veel natuke, et saada matkarajale, sellise pilvega ei ole suurt tahtmist sinna ronida. Seni vast vaatan mis siin keskuses saada on.
Jaa, yks selge pilt ka kanjonist:
Huvitav lugu… Smuugeldasin ennast sisse kella poole kaheksa ajal Zionisse ja käisin sees infot hankimas, et millisele rajale on mõtet ka minna. Valisin siis Angels Landingu. Just selle raja lõpp oli see, mis kutsus. See nimelt oli jääronimine. Seal olid ketid ka kaljude külge pandud, et hullemat ära hoida- sealt olla inimesi alla kukkunud ja surnud ära need kukkujad. Eriti oli see koht siin kitsas(ja jääga kaetud ka muidugi)
Rajale pöördujaid oli palju, kuid enamus katkestas siis, kui esimene raske osa oli ära ja selle taga paistis järsk kaljusein ehk hullem oli veel ees. Olgem ausad, mul polnud ka jäänaelu sussi all ja rippusin rohkem kettide küljes kui kõndisin ja ronisin. Aga mingi hetk sain ikkagi üles.
Naljakas oli see, et minu armas fotokas keeldus töötamast ehk sisse lülitumast. Ja kohe mitte mingi nipiga. Tööle hakkas ta siis kui olin tagasi ja autos. Pärast käisin kohalikus IMAX i kinos (!!! 3d ja hiigelekraan!) ja seal nägin, et seal on mingi kuri indiaanölase vaim, kes ebasobival ajal saadab ujutusvesisid ja muid jamasid ja kusisid inimestele kaela. Minuga tegi ta sama. Keelas pildistamise. Aga Sony videokaamera oli kangem kui see koll.
Selle alloleva pildi peal on siis see parempoolne kalju Angels Landing ehk selle tipus sain ma oma hommikusöögi tehtud.
Muidugi nägin ma esimest korda metsikute kalkunite karju tolknemas, malemäge ja 1930 aastast pärit tunnelit ja põtru.
Aisa kurat..üleeile ju ma sõitsin yhest vaesest jänesest üle. Piiks oli temaga.
Jõudsin Zioni juurde kella kymne ajal õhtul. Siin on kena, pole yle punnitud Do Not Park siltidega, Igal pool ei ripu peletavaid ja ähvardavaid sildikesi ja olemine on vähe mõnusam.
Selline vastuoluline värk – kus kõik hiigelsõbralikud on seal keeratakse käru kus saadakse ja seal kus vaikne põhjamaaline olek on asi palju vabam. Võibolla, et karmimas kliimas ei ole see tunglemine ka nii hull.
Noh, mis siin ikka … uhasin üle Mojave kõrbe, Las Vegase poole. See on selline väga ettekujutusliku kõrbe moodi – liivane ja kidur tuust kavab liiva kyljes. Libe siin ei ole.
Mõnes linnakeses muide muud olid õides. Veebruaris, sellise jahedaga, nalja teevad või.
Leidsin üles isegi Mojave linna kus sõin lõunat ja sebisin postkontoris natuke omi asju. Seal on tuulikuid ikka nagu muda mõnda kohta puistatud, ca 500 ringis terve mäeharja peale kokku.
Sierra Nevada mäestikust kimusin ka üle (see mäestik on oma nina liiva alt välja pistnud, nagu pildiltki näha võib)
Nevada piiril oli kohe lätaki vanaaegse lossi kujulised majad, mängupõrgud ja ameerika raudtee. No ei saa olla rohkem lajatamist kui siin juba piiri peal. Aga Welcome Center – closed! Aga selline lossi kortermaja seina külge tegemine on ikka kole kyll.
LAs Vegas nagu ikka – linna keset kõrbe, seda silmatorkavam see kullast majade ja paleede massiiv, Vabadusesammas nr 2 muidugi ka seal ja mida kõike veel. Arhitektuurinäiteid nagu muda… Ei tea kui see maha jätte kas 400 aasta pärast on sel kõigel väärtus?
Vist liialt mitte, sest see kõik on millegi koopia…
See viimane pilt on kuslkilt onlainist, peamine mõte on eiffeli tornil.
Pasakera. See on sissejuhatuseks. Ketikaubaga on ka pekkis. Kaup oli selline, et kui alla panen, siis tagasi ei saa enam viia. Kuna teed paistsid head olema siis oli hea diil kyll, kuni kontrollpunkti till ütles et juba viis miili tagasi pidid nad sul all olema. Söö saia ma ütlen.. panin siis sealasamas alla. Sõita nendega on igavene pask. Vibra ja kolin ja auto vappub nii et laguneb ära. Ja seda vihasemaks ma läksin, kui aru sain, et jummala puhas asfalt on kogu tee.
Ja kui peakorterisse sain (2 miili) ja sain teada, et ainult viis miili ongi teed lahti lükatud kus sõita saab, siis läksin suisa pööraseks. Kodulehe jutt, et inimesele kes jala, maksab 10 dollarit – see oli ka jama. Kuidas sa siia said-autoga tulid ju, selgitas onuke. Püha kobin, ma tahtsin sealt jala jala edasi minna, sest auto vibrab ja laguneb, aga kuna pidi niikuinii autopileti ostma siis läksin oma kolinaga edasi. California saab järjest rohkem miinuspunkte. Florida oli kui paradiis selle kõrval. Vaat mis juhtub, kui märulifilmi koll kuberneriks saab.
Minu kurja pilgu all need puud ka kahanevad aina väiksemaks, kuigi tegelikult on nad suurimad mida ma ever never näinud olen. Aga ma olen kuri kui kuri kärbes. Panen kurja näoga põie sekvoia jalamile.
Lähen nyyd pildistama ja parem kui ma tagasi tulles rahul oleksin.
Noh, hea küll… pole suurt mütet siin Californias tuiata, Las Vegasesse on aeg liikuda, mis ongi Nevadas hoopis. Nevada on lahe osariik, seda ma juba tean. Utahisse lähen homme, sealt loodan parimaid parke. Lumeketid mul ju juba on….
Kui kokku võtta, oli lahe koht, ainult rahast on natuke kahju.
Fresnost panin otse sekvoiandusse, mäed olid juba eemalt näha, et lumised nagu pagan teabmisasjad.
Pidasin korra kinni yhes lahedas poekeses, kus oli uksele kirjutatud Näkemiin ja Kiitos. Maja oli ehitanud kunagi ammu mingi soomlane. 
Tädike müüs kylmkapist vihmausse ja igasugu muud träni(sealhulgas külmikust vihmausse),
peale selle oli tal ka tähelepanuga väikseid probleeme, polnud vahet mis ma talle rääkisin tuletõrjumisest, pidas ta mind kangekaelselt pommitaja piloodiks. Kui joonistasin Eesti asukoha, siis ta ütles, et pommitaja piloot peab selliseid skeeme hästi joonistada oskama. Kena.
Aga hakkasin mägedesse tõusma. Ees olid küll sildid, et lumeketid peavad olema, aga tee oli nagu Otepää talvetee ikka- andsin aga tuld. Osad keerasid juba tagasi ja venisid jumala okei tee peal, aga noh arusaadav. Siis kõige lõpus, olin juba 3000 meetri peal ja kilts oli parki – siis oli tee peal kontrollpunkt, kust ilma kettideta enam läbi ei lastud. Kuradi lollakad!
Sõitsin alla mägedest podinal ja kohalikust loomasöödpoest ostsin endale ketid, mida ma loodan neile tagasi viia. Teen lõuna ja kulgen mägedesse tagasi. Selge see, et täna ma enam sealt alla ei tule.
Ilm läks vahepeal jälle lolliks kätte ära. Ikka kallas nii, et midagi ei näinud. Targemad sõitsid 45 ga, suurem osa lasi ikka 70 ga edasi- kui keegi myrtsu teeb siis on kõik autod kobinal koos ka kohe.
Fresnos pargin Starbucksi ligidale, et hommikul mugav kohvitama oleks minna. Siis on aeg süstida 100 miili sekvoiadesse veel. Ja siis näeb, mis ilm on ja kui kaua seal kannatab olla.
Olen maha sõitnud 3000 km, edukalt läbi LA saanud ja isegi lumest. Peaasi, et puude vahele homme kinni ei jää.
Muide, 14 veebruar – jiihaa, j
head sõberipääva kõigile kes viicivad bloogi lugeda, ilm on jälle särav, kuigi kell 6 hommikul on sooja ainult 3 kraadi. Aga päike peaks seda asja muutma.
Õhtuks jõudsin Monterreysse.
Tee peal oli palju kiusatusi, iga nuka taga oli miljonivaade
ja kippusin kinni pidama, et seda vahtida. Mingi mägi näiteks, kus oli majakas.
Tee läks aina edasi ja ma võtsin vaevaks seda sõita, taas olen rahul, et aiste vahel on kolm liitrit.
Aga mingi hetk sai kõvaketas täis ja jõudsin mööda singer-vingerit ikkagi oma pöördepunkti. Siit ma keeran Fresno peale, mille taga on sekvoiamets.
Kurat, lehmad oleks peaaegu unustanud… siin on ju vanad ümarad mäed, ilge hunnik on viinamarajaistandusi ja juustupakipildilehmad seisavad ka mäekyljel, loomulikult nina mäe poole, sest siis on rohi ligemal(ja seedekulgla kulgeb gravitatsioonile sobivas suunas)
