Dillingeri olu

KUI me poleks seda lanti leidnud (mul ON häbi tunnistada, mida me landi nimel tegime)

siis oleks tuju paalju magedam olnud.

Aga kuna me leidsime, siis saime hea maine ja hea tuju ja pitsat pealekauba.

Nii või teisiti ma võtsin seda kui teekonda Steffani pitsasse, ja kui me sel teel juba jääaugust möödas olime oli juba palju parem.

Ja pitsa tegi välja põhimõtteliselt landiomanik. Teinekord tehkugi diili kondiitritega mitte juveliiridega.

On palju tahta, kui sa oled üle tunni lumetuisus –10 kraadi käes ringi lirtsutanud, et su mask oleks puhtaks loputatav, sinna sisse sülitada polnud ka enam ammu mingit mõtet. Soojas autos oleks, siis oleks praegu olnud külmunud klimbiga seespool klaasi täitsa humoorikas minna.

See, et kaelamansett alguses tahtis mind lämmatada oli pohlad, aga alla minnes sain aru, et ma ei näe ikka mitta tilligi, ainult üks jääkuubik. Krabasin Marttist kinni, et tema laskumiskiirusega kaasas püsida-et küll tema teab. Tina oli meil ikka piisavalt, sest kukkusime kolks kohe põhja. Siis olime seal natuke aega hädised – pärast kuulsin et Martti ei näinud kah mitte tilligi. Kaks mitte tilligi teeb kokku topeltmittetilligit.

Lasin endale vee maski, mis polndki enam liiga jäine – arvan vesi oli 2-3 kraadi soe- ja sain pildi ette. Siis kodunesin veidi põhjaga ja vaatasin ringi ja tajusin seda köit, mis mind Martti külge kinni poos. Jooksev ots ei ole hea mõte pimedas.

Lisaotsa ma polnud kuhugi kinnitada saanud, sest voolik oli nii jäik, et oli V kujuline ehk keskelt oli jonks ja regu ise turritas ülespoole rippuda. Ka väljas. Nii ka vees.

Tegime paar lestalööki..midagi ei siranud. Ei kumanud. Ei tulnud tulnukaid. Martti hakkas mind ootamatult kobama hoopis. Kui ta käe mulle parema õla peale pani ja mu kätt tõstis, et midagi mu kaenla alt saada, siis sain aru, et kurat, minu lisaots läheb nüüd loosi vist. Vaatasin, kas strobo on nähtav kui on vaja üles püssida – oli. Martti muidugi arvab, et tema pudikeelne viipekeel on üliarusaadav, seletas mulle et linnud lendavad lõunasse, juba homme ja neid on nelikümmend, aga ise arvas end seletavat, et tal regu jookseb.

Hea küll, olime siis pausi peal ja keerasin tal kraani kinni. Olin mures, et kaks meest imevad õhku läbi ühe esimese astme, et kaugel see minugi regu külmumine on, aga ime küll, töötas. Korra tegin kraani lahti mingi minuti järel – aga siis veel jooksis tal see regu õhku läbi. Uuesti kinni. Ja noh, mis seal ikka, paaritöö paistis klappivat ja ujusime nii natuke ja otsisime lanti. Leidsin u- kujuliseks keeratud naela. Keset merd on see ikka tore.

Veidi aja pärast keerasin uuesti tal kraani lahti ja regu jäi pidama. Otsisme edasi. Ja jälle hakkas tal jooksma. Jälle hingasime minu õhku ja sulatasime süsteemi. Ja jälle saime korda.

Kilke oli, emakalu oli. Vaatasin neid kui toitu.

Ja kui me olime tiirutanud suht kaua, siis nägin. Konks oli liivast väljas ainult. Aga mingi..kuradi plekijunn. Tavaline. See juveliir oli sita töö teinud. Mina tema käest ei telliks lante rohkem. Rubiini ka polnud.

Surusime kätt, sest lootus oli kahanenud juba ammu olematuks- ja tulime üles. Orientatsioon oli sassi läinud, panin tähele.

Mõtlesin korra, et ei anna neile lanti, enne kui on meie asjad maale tagasi vedanud. Sest nüüd polnud neil küll põhjust meid aidata.

Aga nad olid aumehed. Karglesid serva peal, sest nad olid tegelikult selle landi juba manalateele saatnud, mõttes.

Löödi patsu ja lobiseti ja meid aidati igati. Ja tagasitee- oli piin. Meil raudrüüd seljas, vett oli jääle tungima hakanud, maa polnud ikka veel 800 meetri kaugusele ujunud, norisime neid mitu korda.

Aga kuna nad tirisid meie asju, siis nad vahel ähkisid kummargil jää kohal ja meie küsisime – noh, jäljerida on kadunud või?

Aga kõige lõpuks istusime Steffani pitsas ja oli mõnus. See käik jääb mulle sama hästi meelde nagu ükskord Jägala jões sukeldumine, sepaalasi küljes, et vool minema ei viiks.

ja Martti, sa oled üks igavene … (lapsed loevad ka seda, muide)

Martti helistas ja ütles, et oleks vaja. Noh, oli vaja jah.

Eellugu. Üks mees, kes on kaladesse ilmselgelt armunud, olla lasknud kullasepa juures teha hõbedast lante , kuid ainult üks olla võtnud kui loom.

See oli siis legend üks

See lant olla kadunud ootamatult tamiili otsast, kuskil Tõstamaa poolsaare ääres meres. Legend kaks.

Kaldast – 800 meetrit (see pole enam legend kolm aga räme vale)

Noh, päeval olid vastlad mul aga ilm -  jube lumetuisk. Kahtlesin et kas meil on normaalset ligipääsu, varustus seljas miinus kümme ümberringi, lumi tuiskab regu vahele. Martti lohutas kah, et hädasti on vaja minna, tema seda meest eriti ei tunne ja keegi teine kah, aga olla poes kurtnud seda landijuttu. Ja”kalamehejutu” ideest ju me saame kõik aru.

Olin väheke torssis, sest ma teadsin, et me käime kilomeetreid mööda põlvini lund(ega need sukeldujad ju enam poole pealt tagasi ei lähe) ja pärast oleme plekist mehed, aga Marttit enam ei saanud  seda sitta ise sööma jätta kah(ja me teame, et nad võtsid meie varustust tassida ka seepärast, et me lõpuni järele tuleks). Otsahoidja pidi olema oma mees, aga oli hoopis oma naine. Mis oli hea. Jää peal positiivne ja mul oli kellega- etteruttavalt öeldes- taga rääkida neid kalamehi.

Kui pimenes, jõudsimegi Värati sadamasse. Kolm meest oli vastas! Sahmisime ja tore oli, et mehed võtsid enamus meie asju enda vedada… Muidu oleks olnud puuks. Ja see oli puhas ettenägelikkus et ma võtsin kaasa 6 liitrised kergemad õhud. (ja rohkem tina)

Lõpuks käisimegi merejääl põlvini lumes, mille all vesi (öäkk) ja mehed arutavad: no ei tea kus see siis nii kiiresti täis on tuisanud… (ja et ma olen kümme aastat siin jää peal käinud ja tunnen igat nurka ja olen kogenud nagu koger)

Ja kui me olime peaaegu kaks kiltsi ära tulnud (haa! 8 sotti?) Siis teatas eest keegi..et näe, meie jäljerida on täitsa ära kadunud. Jajaa, pime, lumi, vesi, tuul juskui tõuseb.

ja siis kukkusid taskulampidega mehed mööda jääda jälgi otsima.

Mina vana pimedas vaataja mainisin käega näidates, et seal- on tume koht, kas see võib olla selline koht, kus võiks olla auk. Sest looduse fooniga see ala kokku ei sobinud. Aga täpid lippasid nagu  politseiakadeemias need taskulampidega koerad- ja meie juures mees mainis – no nii ligidal see ei tohiks olla, 800 meetrit ma arvan veel(WTF?).

ja et ma olen kümme aastat siinkandis… shut up. Ma pakkusin, et maatuul puhub ehk meid koos jääga Kihnu poole ära. Oleks toredam õhtu tulnud.

Auk oligi seal kus ma arvasin seda nägevat ehk ma tegelikult siis nägingi. Keel ripakil saime kohale ja nende kolmnurksena tellitud auk..oli selline kolmnurk, nagu oleks kolmnurk täis puhutud ja läheb kohe lõhki. Teravaid väljaronimisnurki… ah mis. Milleks. Küll landi välja ulatavad, siis võib ise jalga lasta…

Nüüd külmas sebisime end valmis, arvestades kõike seda majanduslikku kahju ja plekist autode joondumist Raplast ja Ämarist, töödanud kompressoreid ja söödud energiat ootasin ma, et laskudes jääauku, hakkab seal ise valgust kiirgama see lant, nagu aardekirst, nagu kõrgtehnoloogia ime, no peab olema midagi sellist, kuna kuus inimest on ponnistanud polaarekspeditsiooni siia kanti, pimedas ka veel.

Kurat, sukeldumine on eraldi lugu

Martti seletas kuskil, et Dillinger istus 3 tundi 30 kraadises vees et mõistmatu olukord, ujukad pealegi jalas.

Ja näe, sain nohu.

Teine mõistmatu olukord on see, et töö juures minu armas arvuti kuututas oma kõvaketta koos andmetega olematuks.

Ja neljas asi mis mind arusaamatuks teeb on apple fännide foorum, kus töllid kirjutavad iga lolli kõmu kohta “vaimustav”, “ma olen nii õnnelik et 27 jaanuaril toimub apple üritus”

Paistab, et maailm on täitsa tunnel mõndadele inimestele. Kolme elevandi seljas olev latakas on ka pisu avaram nägemus kui Apple tableti peale saabuvad spasmid.

Uudiste kallal olles vaatasin, et reklaamid on kuskil saunas suurema kuumalaksu järel tehtud.

Või on tegu 2 in 1 asjaga?

Saad teada, kas sul on värvipimedus ja teed seejärel ka IQ testi või?

Või: kui sa oled värvipime, siis saadetakse sind IQ testi tegema?

Või kui ei ole, siis saadetakse?

Või kui sul on juba intelligentsi nii 90 jagu ja sa hammustad läbi et värvipimedusel pole intelligentsiga päris pistmist siis sa ei lähe lolli peaga enam klikkima?

(mul tekkis korra lihtsalt tundeline küsimus, et kas mõnitatakse või peetaksegi meid lollideks?)

Paadil on hea, kui on reservmõõteriistad. Mul on elutähtis kajalood dubleeritud. Päeval pärast lahingut Tuulelaulu päästmise ümber, kui olin murdlainetes ülimadalas vees rullinud ennast ja paati, siis tulemused olid – vindis pragu sees, jala uim ära väänatud – laine lõi ka mind põhja, selle peale ma sealt jalga lasingi, muide -

ja ja kajaloodidest varukajakas ei näidanud pilti. No katsusin jääkülmas vees järgi – no alles on andur- otsisin juhtmeid pidi ja mõistus sai selleks korraks otsa.

Kuival sain aru küll, mis oli toimunud.

Vastu põhja minnes oli anduri üles viltu löönud. Kuna vinte säästsin sellega, et olin trimminud jala üles, siis kahjud sain enda teadmata siis, kui sügavas ves jala jälle alla lasin. Sellesse asendisse mis pildil näha. Aga seal üleval peegli ja jala uimeserva vahel oli siis kajaloodi andur.

Mis siis ära viilutati…

Peab tegema kahte asja: peale põhjapuudet mitte jalga trimmima ilma käega kontrollimata anduri asendit ning- asetama uue anduri väljapoole-ruumi ju on tibake. Sel juhul võin ka käsitsi kontrollimise jälle ära unustada

Aga kaudseid asju peab silmas pidama muidu hävite.

Otepääl käisime. Ja majas oli külm käinud ja oli vee jätnud peale tõmbamata ning dushisegistit rabistanud.

Algas siis sellest et küttekaabel sisse, et majja üldse vesi pääseks. Siis hakkas tunduma, et sokid on märjad. Siis hakkas tunduma et on väljas pime. Noh, kellaaega arvestades polnud see viimane eriline ime, küll aga märg sokk, sest torud olid kõik kuivad.

Kui küttkaabel majja vee sissevoolu oli lahti teinud siis keerasin uuesti ühendused lahti ja pelleripoti tagant hakkas solisema. Siis taipasin sealt otsima hakata. Loputuskast täitsa tükkideks pressitud :S

Noh, selle vooliku otsa juurs on kraan, sai kinni panna. Aga eemalt kostis veekohin nigu oleks kose ääres elanud.

Vannitoas oli jää segisti sisu pilbasteks vajutanud. Panin veed kinni jälle ja polnud muud vaja teha kui järgmine päev osta uus segisti ja uus kemmer.

Ja selle peale kulus terve päev

Aga praegu.. lähed pellerisse ja potti ei pea sihtima, ligined nagu lennukikandjale… ka öösel on näha, sest valge kumab. Ega aru poleks saanud et pellerid on eri suurusega, aga poes kui on asja siis uurid. Kratsisime pead seal ikka jupp aega, tagatipuks võis rahvas näha mõnda inimest(ei ütle, keda) mõõdulindiga augu suurust ja laiust mõõtmas.

Oli raju nädalavahetus.

Santehnikaringile mõned üliintrigeerivad pildid, näiteks:

Pragunenud loputuskast

Loputuskast talvepäevas

Isa tõi metsast jõuludeks kusepuu tuppa.

Kes soovib paigaldatud kaadervärgist pilte koos kasutusotstarvet illustreerivate lisanditega, küsige eraldi meili kaudu. Siis ka raha eest!

Iiri politseinikud olid juba mõnda aega nuputanud, kuidas saab üks poolakast autojuht, kelle nimi on Prawo Jazdy, olla nende riigis hakkama saanud peaaegu lugematu arvu liiklusrikkumistega. Tänavu paljastus lõpuks tõde – see pole mitte nimi, vaid tähendab poola keeli juhiluba.

Kitselibeduse jutt:

Tulin täna töölt, Padise teed pidi ja nagu selgus, see on libe nagu liuväli. Jooksis üle tee äkki kits. Ja siis kui ma selle koha juurde sain kust ta jooksis(ic, kust) tuligi teine.

Jõudis kenasti minu auto ette, minul juba pidur põhjas ja loha- ja siis see kits arvas et “assa raisk, auto” ja keeras sahinal ringi nagu üks õige, loll kits seda tavaliselt teeb, kui ta tahab auto all jääma hakata.

Siin oleks ta nüüd pidanud surma saama. Siin tuleb aga mängu kiilasjää ja raskuskiirendus. Kits keeras küll ümber aga nii nagu ta liikus nii ta ka edasi liikus, mis siis et kann ees, valge sabaalune nagu rongilatern kõige ees.

Autonurga alt libises ta puhtal läbi, mis siis et paarkümmend senti jäi puudu. Nägin kõrvalaknast suuri süütuid üllatusest pungis silmi kui ta tagumik ees põrkas kaks korda kraavipervel ja siis maandus kraavipõhjas. Peeglist nägin (ega ma ette enam vaadanud) kuidas ta kraavis hullult rabeles sest libe oli ja mõtlesin et mis ta murdis kukkudes oma luud ära või?

Tagurdasin, aga juba olid nad läinud.

See lohajälg tuleb ülevalt ja kraavipõhjas otsustas ta sipelda natuke…

Aga kui kujutate harkis jalgadega kitse maandumas lumme istuli, siis just see on see jälg:

Ei tea miks teist jalga ei paista kuskil…

Machinarium on väljas.

Mängin seda vahel kui aega saan..täna sain aru kui jope ma olen mõnes loogilises asjas… Gomoku mängus ei saanud kuidagi ühele robotile vastu. Ma tean küll et iga töll teeks talle ära – aga mina majandasin kaks tundi ja kopp oli ees. Pealegi alati tema alustas.

Lõpuks lukk on looma jaoks ja loll peaks sellest jagu saama, seega otsisin proge, kus Gomokut mängib sinuga ilgelt sofistikeited algoritme kasutades kompuuter. Ainult selle vahega, et ma sain valida enesele esimese käigu.

Ilmselt te saite aru kuhu ma tüürin.. lasin kollil enda vastu avakäigu teha ja panin selle enda mängus kopuutri vastu avakäiguks. Ja edasi lasin siis kahel algoritmiraalil üksteise vastu sahmerdada. Neli mängu jäid viiki, sest ilmselt oli sitt algoritm. Kolmas allalaetud Gomoku-Frenju mäng oli lõpuks osavam ja sain oma ajusid liigselt koormamata edasi.

Ohtlik.

ma jään lolliks edasi

mitu päeva on läinud Mexico filmi väljatoomisele, kaua ta küpseb siin masinas… esilagne versioon oli paigast ära heliga tibake. Esimene osa oli üldse kadunud. Selle sain ühe päevaga uuesti valmis. Siis ketrasin läbi kõik klipid ja ajasin kõrvaklappides heli paika.

Lasin filmi kokku, renderdasin MPEG4 ja dvd peale prooviversiooni ja kuulasin telekast üle. Jah, heli ei ole veel paigas, otsasat peale.

Nüüd peaks ikkagi selle nõksu nuputama et mõõteriistede pealt heli vaatama hakkama, kuigi see ei tundu miadgi lugevat, vähemalt minu helikaardita ja standardlahendusega masina peal.

Ja palju keerukam mõte on milline see viimane vorm on, millesse see kõik valada.

Lõplikult kõike ühe plaadi peale ei taha panna- nii pikk on, et bitrate tuleb madal.

Kas jagada kuupäevadesse peatükid, või teemadesse..

kas Blu Ray tekitada lisaks (ikkagi HD ju) mis siis et blu ray on mingi lapsekingades kakajulk.

Lisaks CS4 omab teatavaid kalasid pikkade failide ja overlayde osas. Mis on pannud mulle tibake lisatööd, mis täna pikemale kogemusele ei olnud liiga keeruline, reveal in project!

90 GB piltidest olid duubeldatud 25 GB.

75 on nüüd siis alles. Thore.

Vahepeal ma unustan ära, et ma olen ikkagi inimkonna osa ja tänapäeval saab seda potentsiaali kasutada päris tõhusalt.

Just täna jõudis mulle kohale (uuesti)

Lugu ise oli lihtne: masina partitsioonid olid minu AVCHD lõikumise jaoks valed(Premiere lihtsalt ei taipa kuhu oma cache kirjutada mujale kui otse süsteemikettasse) ja seda mahtu kulub parajalt. Nii parajalt et jääb puudu alati.

Muutsin partitsioonid ja otsustasin üldist korda pildi ja muus majanduses ka luua… kaks pikka õhtut sortisin ja rineimisin ja kopp oli ees, sest paratamatult on mul veel kahe-kolme õhtu jagu vaja tööd teha. Eriti häirivad korduses eri kohtdes asuvad pildid, mis raiskavad ära ruumi.

Siis ärkasin uuesti selle koha peal, kus arvutil seisavad kobaras bitid ja ootavad kuhu suunas jooksu panna.

Ja polnudki rohkem kui paar minutit vaja, et leida kellegi leiutis, mis otsib välja kordusfailid ja küsib mida nedega teha. Ja seejuures, asjad on nii kavalad, et ei pea olema sama fail sama nimega, vaid piisab kui mingite andmete summa klapib ja ta leiab üles kaks täpselt samasugust faili, millest üks on rineimitud ja teine originaal.

Täna lõpetan selle töö vist ära

Kas mõnel blogilugejal pole äkki neid pilte, kus keegi puges pidzaamas sees ringi moodustades loomi? Seniks head meisterdamist.

Maiade kalender lõpeb ära.
Paanika.
Film muidugi enne paanikat.
Kirjastuse Varrak kalender saab otsa 2010 aastaks.
Nad trükivad juurde 2011.
Paanikat pole.
Maiasid ka pole.
Nad ei raiu uuendatud kalendrit.

Paanika!

Saaremaal spaas on toas sellised puldid:

saad lisada ja kahandada efekti, selle koha peal on view ehk siis saab ka näha visuaalselt, kuidas läheb.

PP on power pressing, S-mode ilmselt strobo-mode, ja kui ei taha naabreid häirida siis mute nupp kõrval.

Elagu protseduurid.

EDIT Size nuppu ma alguses tähele ei pannudki !

seda pealkirja nüüd järgneva jutuga küll seostada ei saa, aga otsimootorite mehed peaks siia ehk ikka kogunema ja ma saan popiks.

Tegelikult olen ma õnnelik selle üle, et saime täna veekahuriga ühe väikse maja kummuli lasta. Meil on uued tuletõrjemasinad, vanad uued, aga siiski uued, mis siis et vanad, kuigi nagu uued, aga lihtsalt vanad.

Igatahes vaeva me nedega näeme, aga mõni koht on suisa lõbus. Tehasest on mehed õpetamas, aga eesti mehed oskavad neid kimbatusse ajada mis mühiseb. “neid masinaid ei saa ära lõhkuda” oli üks lause. Ja kolm korda kuulsin: ära seda asja siin nii jätka, jupid lähevad katki. Lahe.

Ja rääkisid ka nad uute masinate veekahurite võimsusest, milledega pidi olema probleeme. Näiteks selliseid, et kui hävituslennuk põleb ja kahuriga veejuga peale lasta, siis see lennuk pühitakse sahinal minema. Täna kogemata lasime muru rulli, siis ühe mehe masinal lasin kilest aknad eest ära ( aga ta oli selle ka ära teeninud)- aga see maja (ja see autoaken) olid plaanilised katsed.

Täna karglesin koju, kerge jalaga, ja kui siis äkki koputus oli uksele, siis mõtlesin, et mida on.

Ukse taga oli neli junni, ümisesid laulda ja õõtsutasid puusi. Ja kuna neil olid vuntsid ees, siis arvasin, et tsirkusest habemega naised on jooksu pannud. Aga sa kurrat… meelde tuli hoopis see, et oli mardipäeva laupäev. Või mardilaupäev.(täna on muidu esmaspäev, vähemintelligentsetele siis see märkus)

Tegelikult oli olukord selline, et mul polnud neile mitte midagi anda. Aga vaeva nad nägid, mis on ju lahe Viskit ei tahtnud ära anda, seega tegin diili – kuulge junnid, tulge tagasi 20 minuti pärast ja kui ma siis teile midagi ei anna siis võite mu ukse ära sodida. Kõik olid rõõmsalt nõus.

Punusin poodi ja valmistusin kahenädalaseks piiramiseks mardisantide poolt – aga kuigi ma 10 minuti pärast tagasi jõudsin, pidin martide rägastikust oma ukseni läbi trügima.

Nad ei olnud viitsinud oodata ja tulid varem varitsusse. Neegrid! (ja nägugi oli must neil)

Ja kuna nad olid kõiki teisi juba piinanud, siis olid neil keeled vestil inimestelt mati võtmisest ja tahtsid veel juua ka. Kaanisid mul köögis vett ja kokat ja seletasid oma elust.

Sellega asi ei lõppenud. Kusagil oli ikkagi(ma arvan et pargis) koosolek, kus oli kari marte koos, ja keegi ilmselt ronis kivi otsa ja karjus, et sellel aadressil antakse puu ja juurvilja ja kommi ja juua.

Plaks olid kohe kaks pisikest plikat(mitte eriti paksu) mu ukse taga. Algul laulsid, et süütukest mängides uksest sisse saada, aga niikui sisse said, nii lugesid ette, mis on mardipäev, millal see on (nagu ma seda tragöödiapäeva juba ei teaks) ja kujundlik osa tuli ka kohe – et mardid laulavad natuke ja siis antakse neile (nende sõnade järgi) komme ja muud head. Noh jah, ma olin juba unustanud, miks nad seal esikus mul kleebitud vuntsid sorakil üürgavad.

Jagasin varusid ümber ja arvake mida nad soovisid selle peale? Sada saani sauna taha. Maal on siukseid romulaid juba küllaga, ma sain teada kuidas need tekivad vähemalt.

Ja sellest ei piisanud, siis tulid veel sellised:

Aga nemad ei tahtnud midagi, neil olid küüned külmetama lihtsalt hakanud. ja varbad vist ka.

Üks neist on küll nagu onu Sid i habemega naine , irf..

Minu kahe nädala varud kuivasid kahepäevavarudeks. Kaua ma siin vastu ei pea kui see koosolek kestab…

Aga peamine on see, et lapsed teevad trikke ja näevad vaeva. Siis on nad ära teeninud kõik mis nad said. Ja oleks ebaõiglane toas vaikseks jääda ja mitte liigutada kui lapsed möllavad ukse taga.

Selline paha lugu siis

Teadagi, lumel on näha jälgi. Otepääl olid sellised jäljed aias:
Ja Teie võiks ära arvata, milline loom need jättis. Ning jaaa, isane oli ta ka

Niisiis, telefon teeb ka siukseid pilte. Kaks pilti siis kahepaevase vahega nüüd üleval.

Kui nüüd veel soojaks laheb, siis peab korra veel shuttlet proovima, itelefon võiks veel veekindel olla, saaks kõik asjad sellega aetud juba.

Ja Kuutsekas hakkab lahti saama juba sel pühapäeval!

Proovime

La vito burriiittooo
Mondobongo

Homme Tallinki Shuttle veesammas omandab selged mõõtmed nagu ka s..t minu pyxis ilmselt.

Kella 11 nene karukann karukannn kumab Soome poole ja meie arvame, et meie ka.
Vääga põnev saab see olema.

Mondopongo

reedel päeval saime peksa laine käest, õhtul laeva enda käest.

See kuradi Queen lasi ca 30 sõlmega üle vee nii et veemägi taga.

Ja tekkisid need augud sinna ja imemised ilid nii võimsad et väga pekkis tunne oli.

Siit pidi suisa ringiga minema et kõrvale saada ja siis pidi 15 inimesega ikka pigistama et külje peale luidagi üldse jõuda.

Ja see vahutav auk, kust vintidel tuge ei ole, on üks pagana põrgulik koht, kust välja ei pääse kuidagi.

Vindisamm tihedamaks? Mis saab kui üks mootor alt ära vajub? –Siis on minek.

Seoses üle katuse käimise vältimisega on järgmisel nädalal kriitiline oma Tornadol gaasitrosside täppitrimmimine ja käikude paikaajamine.

Muidu läheb mul vääga raske, kui laine suure laeva ümber mässab ka veel

Võibolla saame varsti ka kuningannale külge lüüa.

Üle palju aja lõi veri jälle keema, kui kihutasime kihutava linna alla ja olime pisike julk ainult selle suure Howli kindluse all.

Ja harjutasime vastu seda haakimist. Külgedelt ja tagant.

Elu on jälle lill

Võimas tunne on see, kui oled mingi kärbsemust maailma asjade kõrval. Mõnele on hea tunne vist siis, kui ta maailmast endast suurem on.. mis mul viga on?

Täitsa sheeritav kama (kuskilt netist)

Ühel õhtul möödunud nädalal hakkasime mina ja tüdruksõber end voodisse sättima. Hakkas juba tunduma, et läheb seksiks, kui ta korraga ütles: “Ma ei tunne, et tahaks. Tahaksin, et sa mind lihtsalt hoiaksid
natuke.”Ütlesin: “MISASJA??!! Mis see siis nüüd on?!’ Nii ta siis ütles sõnad, mida iga poisssõber siin planeedil lausa vihkab
kuulda: ” Sa lihtsalt ei taju minu naiselikke emotsionaalseid vajadusi
piisavalt, et ma saaks rahuldada sinu mehelikke füüsilisi vajadusi.” Minu hämmeldunud vaatele reageeris ta üteldes: “Kas sa ei võiks mind armastada selle eest, kes ma olen, mitte selle eest, mida ma sinu heaks magamistoas teen?”
Mõistes, et midagi sel ööl ei toimu, jäin magama.Järgmisel päeval võtsin töölt vaba päeva, et veeta temaga aega. Me läksime välja lõunatama ja siis shoppama ühte suvalisse suurde poodi. Ma kõndisin temaga ringi, kuni ta proovis mitut erinevat kallist kostüümi.Ta ei suutnud otsustada, millist võtta, nii ma ütlesin, et võtame siis kõik.Ta tahtis uusi kingi oma uute riiete juurde, ma ütlesin: “Võtame igaühe
juurde ühe paari.”Läksime juveeliosakonda, kus ta valis välja ühed teemant kõrva-rõngad. Ma ütlen teile, ta oli nii erutatud. Ta vist mõtles, et vaid veidi veel ja ma olen omadega läbi. Arvan ta üritas mind proovile panna, sest ta küsis veel üht tennise käevõru, kuigi ta ise tennist ei mängi.Ma arvan, ma hämmastasin teda kui ütlesin vaid. “See sobib, kallis.” Ta oli peaaegu seksuaalset rahuldust saamas kõigest sellest erutusest.
Ootusärevalt naeratades ütles ta lõpuks: “Ma arvan, see on kõik, kallis.
Lähme kassasse.” Ma suutsin end vaevu talitseda, kui poetasin: “Ei kallis. Ma ei tunne, et tahaks.”Ta nägu läks täiesti plassiks, kui ta küsis: “Mida?” Siis ütlesin: “Kallis! Tahan, et sa lihtsalt hoiaksid seda kraami natuke. Sa lihtsalt ei taju minu mehelikke rahalisi vajadusi piisavalt, et ma saaks rahuldada sinu naiselikke shoppamise vajadusi.”Ja just siis, kui tal oli ilme nagu ta hakkaks mind kohe tapma, ma lisasin: “Miks ei võiks sa mind armastada selle eest, kes ma olen, mitte selle eest, mida ma sulle osta võin?”Nagu te isegi mõistate, tol õhtul ma seksi ei saanud . aga vähemalt see tibi
teab, et ma olen tast targem.

Pikalt ei viitsi rääkida, aga oli linna kerkimas ööbimiskoht koos olengukohaga, mis on oodiks bluesilauljatele.

Kuigi see lahti ei olnud, kohtusime kuntsnikuga nimega Dubceck (slovakk) kas soovitas seda maja vaatam minna ja sisse me läksima, Daam avas ukse ja mainis, et kõik pole veel valmis ja maja pole avatud- aga tulge ometi edasi!

Õhkond oli väga raju. Seintel pildid mis mulle hiigelmeeldisid.

Ja siin on hr Dubceck ise:

Natuke Jeesukese välimusega aga no seda ei saa talle pahaks panna. Kunstnik ikkagi. Näitas oma maale ja kui ma ytlesin yhe töö kohta et see on Arizona Navajode maalt yks kindel koht, oli ta nii liigutatud et andis selle pildi mulle. Ja käskis telekat vaadata kui ta kuulsaks saab, siis ma võivat ytelda: näeh, see töö siin – see maksab 200 milli.