Dillingeri olu

vahepealne EMT klienditamine tegi natuke jälle silmi lahti – lihtsalt ongi masendav olla seal, kus ideeks on küsida kust aga saab. Igati terve ärisuhtumine, ja ma ei kurjusta ega masendu, et nad sellist raha küsivad. Aga kui küsitakse raha ja midagi vastu ei anta, siis on kurjast. Praegu just tunnen et on tore, räägin ja netitan ja jagan netti kasvõi välja – ja ei pigistata hinge kinni. Veidi isegi harjumatu…. aga noh, vabaduse tunne hakkab tagasi tulema, enne ikka katkestasin kõnesid nii kiirelt kui sain ja jooksin wifist wifisse, see on see elu, kui igati terve ärilüpsilehmana sind vaadeldakse. Lõpuks tehakse sust veel kotlett ka

see on test jälle

Eile tegin Panga all 62 minti ujumist, täna tegime Kataga 1.18 panga alla ujumist.

Nähtavus 2 meetrit, pakun, aga ometigi sattus minu ümber lendama angerjas. Uskumatu. Musta värvi, uimed üle kere ja sabaots ümar, ise ca 60 cm pikkune. Tegi mu ümber kaare ja siis vaatas otsa – ja kadus vetikate sisse mauh, nii et kõik lehvis.

Teine huvitav ja uus tegelane oli merinõel. Nagu merihobu. Jube nunnu päss, neid sattus ette kaks tükki, pirisesid oma poolnähtamatute uimedega ja liigutasid suud. Täpselt nagu merihobud.

Ühesõnaga, väga põnev oli.

Divers, Suunto D9 titanium, ujee.

This computer bracelet is huge disappointment.

I bought mine after i lost previous D9 due to weak wristband.

Ordered Titanium model, because I did not find any glue about this titanium model and any review, this fcking titanium bracelet is just titanium bracelet (to use in disco party), not any dive suitable accessory. So, every time You go to dive, You have to get hexagonal tool and screw 4 screws and replace wristband again. Well done.

Why they do not let us know, that there is no cool and strong titanium attachment for divers, but just … nothing.

So, there is no point to buy this titanium model, and this review is just for them, who looking any ( ANY) glue, what they going to dealing with. Computer himself is good as usual. But no warning what You gonna get for extra million money. Suunto website does not state, for what You gonna pay extra hundreds euros.

Palun, otsimootorid, edastage tulevastele minusugustele see info.

Täna oli tore, et Martti oli sukeldumisel semuks. Sest niipea kui me põhja juurde jõudsime, nägin, et mingi kollane asi vajub põhja.

Murdosa jõudsin imestada, et kas mul lamp tuli küljest või mäs, aga see rihm ja see kiirus millega ta vjus, tegi selgeks et mul pole enam raskust. Väga homo oleks olnud ikka pinnale lennata.

Aga siin tulebki mängu tuntud sportlane, VTK märklane.

Martti lasi kohe törtsu õhku vist välja ja haaras mul julmalt jalast kinni. Raip, äge kiire ja õige reaktsioon oli, see andis mulle täpselt aega, et lasta endal igalt poolt õhk välja ja Mrt oli juba vööle käpa peale pannud.

Sellest tpiisas,  et ma jäin alla ja sebisime mulle vöö jälle peale. Pean tunnistama, et olin laisk, ja ei punninud liiast vöö tagasipanekuga, Keerasin end selili ja lasin loivad rippu, et inimene mind kõhu alt sügaks ja paneks pandla ka kinni

Inimene seda tegigi. Edasi kaotasime õige koha ära, aga osavtrikiga pistsime pead välja sita seest just prilllaua alt, kui pellerite keeles väljenduda. Mismoodi see õnnestus, ehk oli juhus ikka vänge täna.

Hüljes käis ja peeretas rahvale näkku.

Paldiskisse sõitsin ja vaatasin: mingi karvahunnik sipleb tee peal. Mõtlesin, et mingi loom on auto alla jäänud ja hakkab eluga hüvasti jätma eriti pantomiimilisel moel, aga lähedalt nägin et tegu on kahe kiskuva kassiga.

Asi oli tõsine, nad  olid üksteisel kõris kinni ja elu ja surma peale pitsitati.  Mitte ei äsatud käpaga paar korda, vaid ikka kõri näriti.

Mutikesed olid akna peal ka kõssitasid, mina astusin ligi ja tegin koll-koll-koll. Korra said nad püsti. Aga mind ei olnud olemas. Kohe kargas hele tumedale kõrisse ja visklesid edasi seal. Astusin juurde ja panin jala nende vahele. Ei midagi. Viskasin jalaga selle kassipuntra nii 5 meetri kaugusele. Ei see kera lahtunud. Ilmselt oli neil silme eest nii must ja kõri verine, et nad ei pannud isegi tähele seda jalalendu.

Nüüd mõtlesin, et panen jalaga ikka kohe mataka, et mõni neist lendaks puuvõrade kaudu mere poole, aga siis kuulsin, kuidas mutikesed karjusid, et anna sellele.. (seda ma ei saanud aru) nii et ta sellele (seda ma ka ei saanud aru) nii et ta enam ei läheks kallale.

Kuna ma aru ei saanud, siis ma mõtlesin neli korda, et kummale siis jalaga äsada… Ja siis mõtlesin, et kui ma äsan valele karvapässile, siis järgmise saabuja näeb mind maas siplemas, turukott peas.

Jätsin äsamata ja kadusin tuppa.

GHP 10 siis küsis sea trialit ja ma läksin ja andsin talle seda. Kõigepealt  sirge kurss. Rool vetrus, raip, kuskil on mingi salaõhk sees seega, aga kedrates seda kätte ei saa kuidagi. Kursiga jäi rahule, siis laskis sõita 2 minuti suuruseid ringe –algul kolm, siis ta feilis ja siis veel kolm.

Ja siis oli ta rõõmus ja väitis, et ta teeks nüüd siksakke. Ja tegi mingeid vasakpöördeid ainult. Möhh. Ise teatas, et ta jäi rahule.

Aga kui engagemine oli, siis mees võttis kursi ja –ossa poiss, hoidis seda… uu, tore.

Sadamas tagasi engagesin ghp ka õhutamise ajaks. Ja osssa poiss, kus lendas õhku süsteemist välja. Rool läks tihedaks.

Nüüd on jäänud NMEA 0183 peale seada, uuesti õhutada, patternid tööle panna ja soft uueks lasta.

Siis võib öelda, et on lilled.

Täna oli terve ports punnitamist, et paat kõhu märjaks teeks.

Kõrvalkonteineri katusele hakkas üks nummisilm kajakas ka pesa tegema ja vahel tuli ja kollitas mind, vana lehm niuke. Aga lapid sain peale, roolivedeliku vahetasin välja – sain sellist õli, et jumal ka ei söö – tehnikuvana tiris mingi kanku välja, Shell Avio-ja see vastas täpselt MIL specile mida mul nõutud oli, ainult et see omas veel tähte H ehk helo ja märget “superclean” Ja lisaks seda pidi kontrollima iga kolme aasta takka, et ta ikka on kontrollitus, aga kuna ma ei lenda, siis minule see aegunud tähtaeg eriti ei keerutanud sussi.

Aga kui ma selle sisse sain ja rooli keerasin siis oi, rool käis kaks korda kergemalt kui enne. Selline õlivahe!

Ühesõnaga, kell kolm saime masina  vette. Keeran võtit ja üks mootor käib, ja keeran teist võtit ja mootor pimedaks. Dammit… kaitse põles. Uued kaitmed – ja põlesid need kah kohe maha. Dammit. Kangide juurest tahho oli ka kinni ja oli selge et kuskil on mingi vihane kala.

Kopp oli ees ja vahetasin kangide pistikud omavahel, arvates, et tahho saab siis käima. Pauh teine mootor ka pime.

Tohoo pime siis. Laiutasime Jürkaga käsi ja lõime käega – et homme ehk vaatab ja otsib.

Kobisin kottu. Kotus tuustusin diagramme ja mõtlesin selle asja üle järele. Ja kimasin tunni pärast sadamasse ja tõstsin tahhomeetrid maha. ja seal oli vihane kala… massiklemmil polnud plasti peal ja see oli kaardunud paigaldamise käigus otse vastu Ignitionit.

Ja sealt see pauk kohe ka tuli.

Taevas oli jälle sinine ja keerasin asjad õigeks ja motorrid hakkasid sõbralikult tööle. Ohjah, me ju lasime masina otsapidi vette kui Jürka ütles, et kuule, õlilaik on all, peaks jalaõlid ja tihendid üle vaatama – ja sealt tuli paks ila välja, sodine ja pudrune, ja  sai ka see uus, jumal tänatud. ma ei tea kust talle see pähe kargas äkki.. noh aga siiski..

Dokiwizardi sain tehtud, tahhod lugesid õigesti GHP-sse näite ja masin küsis kohe sea trialit.

ja seda saab kirjeldada nüüd sellega, et kõvaketas läks pekki.

Ilmselt pole ta üleni pekkis, aga see koht, kus op systa oli, on küll kohvris. Jea et ta mõned päevad tagasi läbi ghosti seda ilmutas, mis saama hakkab. Lootsin pildid ära veel metadateerida, aga ei jõudnudki.

alguses pani pildi pimedaks. Siis ajasin ta uuesti üles, siis tardus welcomesse. ja nii ega kord eri kohas ta suri muudkui. kaua ma teda ei tapnud, koostasin ta lahti.

Aga täna sai Garmini pump fyysiliselt peale. Küll ma õhutasin roolisysteemi nii et mull otsa ees… kuival maal keerab mootoreid hiigelaeglaselt. Nuputasin, et miks ta keerab venivalt, ja siis piikustab kirja, et tahhomeetri näit ei klapi…

Siis hammustasin-mootoreid keeratakse seda ägedamalt, mida kiiremad pöörded. Ega ilmaasjata aparaat ei hädaladanud.

Eks tõehetk saabub ikka vees. Aga paistab et ta hakkab toimima, selline rahuliku toimetamisega masin on ju.

täna siis läbinud kadalipu (vana cs4 maha –>uus peale->ei lähe 64 bit win7 peab all olema->vanastsüsteemist image->data recyclic redundancy error->järelikult kohe-kohe puuks majas –> reservkõvaketastele hetkesisu kopima.

Hea, kui mõni asi suurema kisag saabub, aga ausalt, poleks ma CS5 te hakanud uurima oleks see error tasakaesi ligi hiilinud ja voilaa, minu mexico projektid oleks kadunud nagu sidrun.

kahe kuu tihe töö, pause mitte aja sisse lugedes.

see pagana dataajastu on üks habras asi. krt, mul riiulis mingi raamat seisab juba 15 aastat, ei kleepu lehed kokku ega avane viimase lehe peal kaanevahe. Garantiid ka pole muidugi.

Mulle pole kunagi meeldinud metallikoogi sees olemine.

Täna keerasime õppesõidu Octavia järel parajasti ära ja õppiv leedi nägi jalakäijat kole ligidal ja kargas pedaali põhja (tegelikult – õigesti tegi, mis siis et see liiast oli) ja mina vaatasin, et minuga sõitva auto roolis ei hammusta kohe ära, et ees olev masin teeb tiba ootamatut (suur kollane plafoon katusel, mis?) ja viimasel hetkel kargas samuti pedaali. Uuh, saime 10 cm kaugusel pidama… oooh, näe klaasikilde tuiskab ja me sõitsime ikka eesolevale masinale otsa

Selga oli tulnud suur MAN veok aga kõik olid terved ja peaaegu rõõmsad (mina küll olin, igatahes) aga õppesõitu õpetav tädi tuli ja patras et nemad on nyyd syydi. Roolis olev koleerik oli näost hall ja mattis edaspidiseid õppesõidumõtteid. Pold miskit teha, varitsesin kui aktiivne tädi oli asja ajamas ja läksin ja selgitasin roolinoorele et kõik on zajebiiss ja tema pole syydi ja et jummala hea kool alguse jaoks.

Igal inimesel on õigus pidurit pigistada ja pasunat puhuda kui ta arvab et, ta väldib inimese surma. Ja kes talle otsa kolistavad, on ise lohvid.

Aa ja elukogemust kah. Kui kõige selle koogi otsa sõidaks politseiauto, siis jääksid süüdi eesolevad kaks autojuhti.

Ühesõnaga, mis ma tahan ütelda: Vana Tallinna pudeli leidsime, kus veerand sees(Ainiga ajasime sellel päkad silma pühapäeval, eksju). Jõgi annab ja jõgi võtab, onjä- ja siis kellegi pilte vaadates saime jälile, kust see tuli:

Tänan, poisid!

See oli muide seltskond, kus tagumine lubas esimesele kogu aeg aeruga pähe uhada, kui ta veel … kurat, me olime ikka vähemölisev paar.

Muide, Katre, kes sõitis saateautot, oli just õiges kohas (välja arvatud Paidras, kust me olime juba läbi sõitnud kui ta sinna jõudis(ega me mingid aeglased teod olnud) aga sillal ikka näha omasid oli mõnus ja teadmine kah et kui sureme siis keegi meid ka kilesse kiirelt pakib.

Siin veel Süvahavvast mehi.(vihje-nad lähevad kohe põhja)

Samala ajal üks meist on end upitanud nii et vähe pole

Aga noh, ikka Piibeleht alla ja Vestman peal ja siis jälle vastupidi. (ükstakõik mida näen- lahti vajub , mu suu

ootamatult kollane on kuu – Jaan Tätte)

Ülemised pildid Teet Ristiojalt ja alumine Reet Laidojalt.

Oo, ja Võhandu Hundid muidugi:

ja kui tagasi Otepääle sõitsime, siis me mõlemad Marttiga kuulsime kogu tee, kuidas väljas on kõva veesolin.

Hommikul sõitsin veel natuke, aga siis oli tavaline kohin.

Üks Võhandu jõe äärne lauaseltskond ja poiss nii hüüdis.

Mul oli neopreen kapuuts peas kuna tuul oli jahe, aga palav oli ka.

Uhasime siis selle 100 kilomeetrit Marttiga läbi, edukalt ilma kummuli lendamata, ka mitte Süvahavva juures kus oli pildistajate ja publiku lemmikpesa. Kuigi kanuu oli vett täis ja loksus edasi tagasi, aga me pääsesime siiski kuiva nahaga. Piltlikult.

Pikalt ei ole siin miskit jahuda, käed on villis, kann on turris (rollmops) ja kanuud ei jõudnud lõpetamise järel katusele tõsta. Ja 15 tundi järjest aerutada oli ikka aerutamine piisavalt.

22.05 olime me kohal, kottpimedas, konnade krooksumise saatel.

Ahjaa, ilm oli ka ilus, järgmine päev oli ilm seevast jube ja siis selle tuulega ja vihmahoogudega oleks mott kukkunud karukanni.

Martti õppis meeskonnavärgi jummala käbe ära kah ja kui jõgi kurjaks läks olime toimiv äge meeskond juba valmis ja edukad. Vahepeal kippus vennaarm peale tulema tal, eriti kui mingi naine karjus kaelane vees aukliku kajaki juures, et appi, mu käekott ja keset vastu puid kihutava veevoolu sees Martti otsustas et hakkaks daami kotti aeruga välja õngitsema. Aga ma röökisin Sest meie trajektoor oli seetõttu just see, kust ei oleks tohtinud läbi sõita ja me kõtsime siis üle puujuurte, teisele poole vastu liivakiviseina ja rägastikust karjudes läbi ja siis silmad punnis peas edasi. Martti ütes, et psühholoogiliselt nii raske on olla et aidata ei saa

Mina mõtlesin, et raisk, konkurent ja veel teisest rahvusest kah

Veel mida Martti kippus tegema – “näe oks”, ja kallutas ennast selle eest mitte taha vaid kõrvale. Woww tunne on, kanuu kaldus nii nagu tsistern.

Kärestikuosa oli nagu ikka kõige lahedam. Palju riideid välja väänavaid inimesi oli kallasel.

KUI me poleks seda lanti leidnud (mul ON häbi tunnistada, mida me landi nimel tegime)

siis oleks tuju paalju magedam olnud.

Aga kuna me leidsime, siis saime hea maine ja hea tuju ja pitsat pealekauba.

Nii või teisiti ma võtsin seda kui teekonda Steffani pitsasse, ja kui me sel teel juba jääaugust möödas olime oli juba palju parem.

Ja pitsa tegi välja põhimõtteliselt landiomanik. Teinekord tehkugi diili kondiitritega mitte juveliiridega.

On palju tahta, kui sa oled üle tunni lumetuisus –10 kraadi käes ringi lirtsutanud, et su mask oleks puhtaks loputatav, sinna sisse sülitada polnud ka enam ammu mingit mõtet. Soojas autos oleks, siis oleks praegu olnud külmunud klimbiga seespool klaasi täitsa humoorikas minna.

See, et kaelamansett alguses tahtis mind lämmatada oli pohlad, aga alla minnes sain aru, et ma ei näe ikka mitta tilligi, ainult üks jääkuubik. Krabasin Marttist kinni, et tema laskumiskiirusega kaasas püsida-et küll tema teab. Tina oli meil ikka piisavalt, sest kukkusime kolks kohe põhja. Siis olime seal natuke aega hädised – pärast kuulsin et Martti ei näinud kah mitte tilligi. Kaks mitte tilligi teeb kokku topeltmittetilligit.

Lasin endale vee maski, mis polndki enam liiga jäine – arvan vesi oli 2-3 kraadi soe- ja sain pildi ette. Siis kodunesin veidi põhjaga ja vaatasin ringi ja tajusin seda köit, mis mind Martti külge kinni poos. Jooksev ots ei ole hea mõte pimedas.

Lisaotsa ma polnud kuhugi kinnitada saanud, sest voolik oli nii jäik, et oli V kujuline ehk keskelt oli jonks ja regu ise turritas ülespoole rippuda. Ka väljas. Nii ka vees.

Tegime paar lestalööki..midagi ei siranud. Ei kumanud. Ei tulnud tulnukaid. Martti hakkas mind ootamatult kobama hoopis. Kui ta käe mulle parema õla peale pani ja mu kätt tõstis, et midagi mu kaenla alt saada, siis sain aru, et kurat, minu lisaots läheb nüüd loosi vist. Vaatasin, kas strobo on nähtav kui on vaja üles püssida – oli. Martti muidugi arvab, et tema pudikeelne viipekeel on üliarusaadav, seletas mulle et linnud lendavad lõunasse, juba homme ja neid on nelikümmend, aga ise arvas end seletavat, et tal regu jookseb.

Hea küll, olime siis pausi peal ja keerasin tal kraani kinni. Olin mures, et kaks meest imevad õhku läbi ühe esimese astme, et kaugel see minugi regu külmumine on, aga ime küll, töötas. Korra tegin kraani lahti mingi minuti järel – aga siis veel jooksis tal see regu õhku läbi. Uuesti kinni. Ja noh, mis seal ikka, paaritöö paistis klappivat ja ujusime nii natuke ja otsisime lanti. Leidsin u- kujuliseks keeratud naela. Keset merd on see ikka tore.

Veidi aja pärast keerasin uuesti tal kraani lahti ja regu jäi pidama. Otsisme edasi. Ja jälle hakkas tal jooksma. Jälle hingasime minu õhku ja sulatasime süsteemi. Ja jälle saime korda.

Kilke oli, emakalu oli. Vaatasin neid kui toitu.

Ja kui me olime tiirutanud suht kaua, siis nägin. Konks oli liivast väljas ainult. Aga mingi..kuradi plekijunn. Tavaline. See juveliir oli sita töö teinud. Mina tema käest ei telliks lante rohkem. Rubiini ka polnud.

Surusime kätt, sest lootus oli kahanenud juba ammu olematuks- ja tulime üles. Orientatsioon oli sassi läinud, panin tähele.

Mõtlesin korra, et ei anna neile lanti, enne kui on meie asjad maale tagasi vedanud. Sest nüüd polnud neil küll põhjust meid aidata.

Aga nad olid aumehed. Karglesid serva peal, sest nad olid tegelikult selle landi juba manalateele saatnud, mõttes.

Löödi patsu ja lobiseti ja meid aidati igati. Ja tagasitee- oli piin. Meil raudrüüd seljas, vett oli jääle tungima hakanud, maa polnud ikka veel 800 meetri kaugusele ujunud, norisime neid mitu korda.

Aga kuna nad tirisid meie asju, siis nad vahel ähkisid kummargil jää kohal ja meie küsisime – noh, jäljerida on kadunud või?

Aga kõige lõpuks istusime Steffani pitsas ja oli mõnus. See käik jääb mulle sama hästi meelde nagu ükskord Jägala jões sukeldumine, sepaalasi küljes, et vool minema ei viiks.

ja Martti, sa oled üks igavene … (lapsed loevad ka seda, muide)

Martti helistas ja ütles, et oleks vaja. Noh, oli vaja jah.

Eellugu. Üks mees, kes on kaladesse ilmselgelt armunud, olla lasknud kullasepa juures teha hõbedast lante , kuid ainult üks olla võtnud kui loom.

See oli siis legend üks

See lant olla kadunud ootamatult tamiili otsast, kuskil Tõstamaa poolsaare ääres meres. Legend kaks.

Kaldast – 800 meetrit (see pole enam legend kolm aga räme vale)

Noh, päeval olid vastlad mul aga ilm -  jube lumetuisk. Kahtlesin et kas meil on normaalset ligipääsu, varustus seljas miinus kümme ümberringi, lumi tuiskab regu vahele. Martti lohutas kah, et hädasti on vaja minna, tema seda meest eriti ei tunne ja keegi teine kah, aga olla poes kurtnud seda landijuttu. Ja”kalamehejutu” ideest ju me saame kõik aru.

Olin väheke torssis, sest ma teadsin, et me käime kilomeetreid mööda põlvini lund(ega need sukeldujad ju enam poole pealt tagasi ei lähe) ja pärast oleme plekist mehed, aga Marttit enam ei saanud  seda sitta ise sööma jätta kah(ja me teame, et nad võtsid meie varustust tassida ka seepärast, et me lõpuni järele tuleks). Otsahoidja pidi olema oma mees, aga oli hoopis oma naine. Mis oli hea. Jää peal positiivne ja mul oli kellega- etteruttavalt öeldes- taga rääkida neid kalamehi.

Kui pimenes, jõudsimegi Värati sadamasse. Kolm meest oli vastas! Sahmisime ja tore oli, et mehed võtsid enamus meie asju enda vedada… Muidu oleks olnud puuks. Ja see oli puhas ettenägelikkus et ma võtsin kaasa 6 liitrised kergemad õhud. (ja rohkem tina)

Lõpuks käisimegi merejääl põlvini lumes, mille all vesi (öäkk) ja mehed arutavad: no ei tea kus see siis nii kiiresti täis on tuisanud… (ja et ma olen kümme aastat siin jää peal käinud ja tunnen igat nurka ja olen kogenud nagu koger)

Ja kui me olime peaaegu kaks kiltsi ära tulnud (haa! 8 sotti?) Siis teatas eest keegi..et näe, meie jäljerida on täitsa ära kadunud. Jajaa, pime, lumi, vesi, tuul juskui tõuseb.

ja siis kukkusid taskulampidega mehed mööda jääda jälgi otsima.

Mina vana pimedas vaataja mainisin käega näidates, et seal- on tume koht, kas see võib olla selline koht, kus võiks olla auk. Sest looduse fooniga see ala kokku ei sobinud. Aga täpid lippasid nagu  politseiakadeemias need taskulampidega koerad- ja meie juures mees mainis – no nii ligidal see ei tohiks olla, 800 meetrit ma arvan veel(WTF?).

ja et ma olen kümme aastat siinkandis… shut up. Ma pakkusin, et maatuul puhub ehk meid koos jääga Kihnu poole ära. Oleks toredam õhtu tulnud.

Auk oligi seal kus ma arvasin seda nägevat ehk ma tegelikult siis nägingi. Keel ripakil saime kohale ja nende kolmnurksena tellitud auk..oli selline kolmnurk, nagu oleks kolmnurk täis puhutud ja läheb kohe lõhki. Teravaid väljaronimisnurki… ah mis. Milleks. Küll landi välja ulatavad, siis võib ise jalga lasta…

Nüüd külmas sebisime end valmis, arvestades kõike seda majanduslikku kahju ja plekist autode joondumist Raplast ja Ämarist, töödanud kompressoreid ja söödud energiat ootasin ma, et laskudes jääauku, hakkab seal ise valgust kiirgama see lant, nagu aardekirst, nagu kõrgtehnoloogia ime, no peab olema midagi sellist, kuna kuus inimest on ponnistanud polaarekspeditsiooni siia kanti, pimedas ka veel.

Kurat, sukeldumine on eraldi lugu

Martti seletas kuskil, et Dillinger istus 3 tundi 30 kraadises vees et mõistmatu olukord, ujukad pealegi jalas.

Ja näe, sain nohu.

Teine mõistmatu olukord on see, et töö juures minu armas arvuti kuututas oma kõvaketta koos andmetega olematuks.

Ja neljas asi mis mind arusaamatuks teeb on apple fännide foorum, kus töllid kirjutavad iga lolli kõmu kohta “vaimustav”, “ma olen nii õnnelik et 27 jaanuaril toimub apple üritus”

Paistab, et maailm on täitsa tunnel mõndadele inimestele. Kolme elevandi seljas olev latakas on ka pisu avaram nägemus kui Apple tableti peale saabuvad spasmid.

Uudiste kallal olles vaatasin, et reklaamid on kuskil saunas suurema kuumalaksu järel tehtud.

Või on tegu 2 in 1 asjaga?

Saad teada, kas sul on värvipimedus ja teed seejärel ka IQ testi või?

Või: kui sa oled värvipime, siis saadetakse sind IQ testi tegema?

Või kui ei ole, siis saadetakse?

Või kui sul on juba intelligentsi nii 90 jagu ja sa hammustad läbi et värvipimedusel pole intelligentsiga päris pistmist siis sa ei lähe lolli peaga enam klikkima?

(mul tekkis korra lihtsalt tundeline küsimus, et kas mõnitatakse või peetaksegi meid lollideks?)

Paadil on hea, kui on reservmõõteriistad. Mul on elutähtis kajalood dubleeritud. Päeval pärast lahingut Tuulelaulu päästmise ümber, kui olin murdlainetes ülimadalas vees rullinud ennast ja paati, siis tulemused olid – vindis pragu sees, jala uim ära väänatud – laine lõi ka mind põhja, selle peale ma sealt jalga lasingi, muide -

ja ja kajaloodidest varukajakas ei näidanud pilti. No katsusin jääkülmas vees järgi – no alles on andur- otsisin juhtmeid pidi ja mõistus sai selleks korraks otsa.

Kuival sain aru küll, mis oli toimunud.

Vastu põhja minnes oli anduri üles viltu löönud. Kuna vinte säästsin sellega, et olin trimminud jala üles, siis kahjud sain enda teadmata siis, kui sügavas ves jala jälle alla lasin. Sellesse asendisse mis pildil näha. Aga seal üleval peegli ja jala uimeserva vahel oli siis kajaloodi andur.

Mis siis ära viilutati…

Peab tegema kahte asja: peale põhjapuudet mitte jalga trimmima ilma käega kontrollimata anduri asendit ning- asetama uue anduri väljapoole-ruumi ju on tibake. Sel juhul võin ka käsitsi kontrollimise jälle ära unustada

Aga kaudseid asju peab silmas pidama muidu hävite.

Otepääl käisime. Ja majas oli külm käinud ja oli vee jätnud peale tõmbamata ning dushisegistit rabistanud.

Algas siis sellest et küttekaabel sisse, et majja üldse vesi pääseks. Siis hakkas tunduma, et sokid on märjad. Siis hakkas tunduma et on väljas pime. Noh, kellaaega arvestades polnud see viimane eriline ime, küll aga märg sokk, sest torud olid kõik kuivad.

Kui küttkaabel majja vee sissevoolu oli lahti teinud siis keerasin uuesti ühendused lahti ja pelleripoti tagant hakkas solisema. Siis taipasin sealt otsima hakata. Loputuskast täitsa tükkideks pressitud :S

Noh, selle vooliku otsa juurs on kraan, sai kinni panna. Aga eemalt kostis veekohin nigu oleks kose ääres elanud.

Vannitoas oli jää segisti sisu pilbasteks vajutanud. Panin veed kinni jälle ja polnud muud vaja teha kui järgmine päev osta uus segisti ja uus kemmer.

Ja selle peale kulus terve päev

Aga praegu.. lähed pellerisse ja potti ei pea sihtima, ligined nagu lennukikandjale… ka öösel on näha, sest valge kumab. Ega aru poleks saanud et pellerid on eri suurusega, aga poes kui on asja siis uurid. Kratsisime pead seal ikka jupp aega, tagatipuks võis rahvas näha mõnda inimest(ei ütle, keda) mõõdulindiga augu suurust ja laiust mõõtmas.

Oli raju nädalavahetus.

Santehnikaringile mõned üliintrigeerivad pildid, näiteks:

Pragunenud loputuskast

Loputuskast talvepäevas

Isa tõi metsast jõuludeks kusepuu tuppa.

Kes soovib paigaldatud kaadervärgist pilte koos kasutusotstarvet illustreerivate lisanditega, küsige eraldi meili kaudu. Siis ka raha eest!

Iiri politseinikud olid juba mõnda aega nuputanud, kuidas saab üks poolakast autojuht, kelle nimi on Prawo Jazdy, olla nende riigis hakkama saanud peaaegu lugematu arvu liiklusrikkumistega. Tänavu paljastus lõpuks tõde – see pole mitte nimi, vaid tähendab poola keeli juhiluba.

Kitselibeduse jutt:

Tulin täna töölt, Padise teed pidi ja nagu selgus, see on libe nagu liuväli. Jooksis üle tee äkki kits. Ja siis kui ma selle koha juurde sain kust ta jooksis(ic, kust) tuligi teine.

Jõudis kenasti minu auto ette, minul juba pidur põhjas ja loha- ja siis see kits arvas et “assa raisk, auto” ja keeras sahinal ringi nagu üks õige, loll kits seda tavaliselt teeb, kui ta tahab auto all jääma hakata.

Siin oleks ta nüüd pidanud surma saama. Siin tuleb aga mängu kiilasjää ja raskuskiirendus. Kits keeras küll ümber aga nii nagu ta liikus nii ta ka edasi liikus, mis siis et kann ees, valge sabaalune nagu rongilatern kõige ees.

Autonurga alt libises ta puhtal läbi, mis siis et paarkümmend senti jäi puudu. Nägin kõrvalaknast suuri süütuid üllatusest pungis silmi kui ta tagumik ees põrkas kaks korda kraavipervel ja siis maandus kraavipõhjas. Peeglist nägin (ega ma ette enam vaadanud) kuidas ta kraavis hullult rabeles sest libe oli ja mõtlesin et mis ta murdis kukkudes oma luud ära või?

Tagurdasin, aga juba olid nad läinud.

See lohajälg tuleb ülevalt ja kraavipõhjas otsustas ta sipelda natuke…

Aga kui kujutate harkis jalgadega kitse maandumas lumme istuli, siis just see on see jälg:

Ei tea miks teist jalga ei paista kuskil…

Machinarium on väljas.

Mängin seda vahel kui aega saan..täna sain aru kui jope ma olen mõnes loogilises asjas… Gomoku mängus ei saanud kuidagi ühele robotile vastu. Ma tean küll et iga töll teeks talle ära – aga mina majandasin kaks tundi ja kopp oli ees. Pealegi alati tema alustas.

Lõpuks lukk on looma jaoks ja loll peaks sellest jagu saama, seega otsisin proge, kus Gomokut mängib sinuga ilgelt sofistikeited algoritme kasutades kompuuter. Ainult selle vahega, et ma sain valida enesele esimese käigu.

Ilmselt te saite aru kuhu ma tüürin.. lasin kollil enda vastu avakäigu teha ja panin selle enda mängus kopuutri vastu avakäiguks. Ja edasi lasin siis kahel algoritmiraalil üksteise vastu sahmerdada. Neli mängu jäid viiki, sest ilmselt oli sitt algoritm. Kolmas allalaetud Gomoku-Frenju mäng oli lõpuks osavam ja sain oma ajusid liigselt koormamata edasi.

Ohtlik.

ma jään lolliks edasi

mitu päeva on läinud Mexico filmi väljatoomisele, kaua ta küpseb siin masinas… esilagne versioon oli paigast ära heliga tibake. Esimene osa oli üldse kadunud. Selle sain ühe päevaga uuesti valmis. Siis ketrasin läbi kõik klipid ja ajasin kõrvaklappides heli paika.

Lasin filmi kokku, renderdasin MPEG4 ja dvd peale prooviversiooni ja kuulasin telekast üle. Jah, heli ei ole veel paigas, otsasat peale.

Nüüd peaks ikkagi selle nõksu nuputama et mõõteriistede pealt heli vaatama hakkama, kuigi see ei tundu miadgi lugevat, vähemalt minu helikaardita ja standardlahendusega masina peal.

Ja palju keerukam mõte on milline see viimane vorm on, millesse see kõik valada.

Lõplikult kõike ühe plaadi peale ei taha panna- nii pikk on, et bitrate tuleb madal.

Kas jagada kuupäevadesse peatükid, või teemadesse..

kas Blu Ray tekitada lisaks (ikkagi HD ju) mis siis et blu ray on mingi lapsekingades kakajulk.

Lisaks CS4 omab teatavaid kalasid pikkade failide ja overlayde osas. Mis on pannud mulle tibake lisatööd, mis täna pikemale kogemusele ei olnud liiga keeruline, reveal in project!

90 GB piltidest olid duubeldatud 25 GB.

75 on nüüd siis alles. Thore.

Vahepeal ma unustan ära, et ma olen ikkagi inimkonna osa ja tänapäeval saab seda potentsiaali kasutada päris tõhusalt.

Just täna jõudis mulle kohale (uuesti)

Lugu ise oli lihtne: masina partitsioonid olid minu AVCHD lõikumise jaoks valed(Premiere lihtsalt ei taipa kuhu oma cache kirjutada mujale kui otse süsteemikettasse) ja seda mahtu kulub parajalt. Nii parajalt et jääb puudu alati.

Muutsin partitsioonid ja otsustasin üldist korda pildi ja muus majanduses ka luua… kaks pikka õhtut sortisin ja rineimisin ja kopp oli ees, sest paratamatult on mul veel kahe-kolme õhtu jagu vaja tööd teha. Eriti häirivad korduses eri kohtdes asuvad pildid, mis raiskavad ära ruumi.

Siis ärkasin uuesti selle koha peal, kus arvutil seisavad kobaras bitid ja ootavad kuhu suunas jooksu panna.

Ja polnudki rohkem kui paar minutit vaja, et leida kellegi leiutis, mis otsib välja kordusfailid ja küsib mida nedega teha. Ja seejuures, asjad on nii kavalad, et ei pea olema sama fail sama nimega, vaid piisab kui mingite andmete summa klapib ja ta leiab üles kaks täpselt samasugust faili, millest üks on rineimitud ja teine originaal.

Täna lõpetan selle töö vist ära

Kas mõnel blogilugejal pole äkki neid pilte, kus keegi puges pidzaamas sees ringi moodustades loomi? Seniks head meisterdamist.