Ja nüüd on mugav kui mingi Kambodža vajab avaldamist siis saab avaldatud. Praegu käisin näiteks sadamas et yle vaadata mis toimu. Ja kas külm on juba pannud.

Kurrat, Paat ei hakanud silmagi kai tagant.. Vaatasin, et vett polegi enam. Meri kuiv!

Pole midagi uut siin ilmas. Tegelikult on see ainult kõnekäänd, sest see on minu jaoks midagi uut.

Noh, aga mis seal ikka..blogi on kasulik asi, eriti vahel.

Teen Mexicost filmi ja no ei tule vahel meelde kuhu külla me tookord jõudsime, tatid rippumas – aga tuleb ainult lugeda ajalooürikuid ja nii mõndagi tuleb meelde.

Ja üle pika aja on filmitegemise soon lahti läinud. Leidsin ka lõpuks muusikat mis mulle meeldib ja sellega tegemine on nagu teine hingamine.

Ja neegrid- ma olen oma masina kajaloodi uueks loonud, GPS i kinnituse teiseks ehitanud – lihtsalt juhuks, kui te ikka kõike teada tahate!

Ja telefoni uputasin ka ära ja ostsin uue.

Ja eile käisin rulluisutamas.

aitab teile küll

eriüksuslased said ülesande desanteeruda sukelduma kopterilt vette hüpates. Hea küll, kõik oli mõeldud ja jagati ülesanded õppustest osavõtjate vahel ära. Mina sain ülesande julgestada paadiga ja ka filmida. Et kasutada materjali õppeks edaspidi.

Kuna teadsin, et Miinisadamas on mõned "ebakohad" läksime tund enne kopteri saabumist akvatooriumit üle sõitma, et pärast olukorras kuhugile kärna ei paneks.

Nimelt on ühes osas vana kai jäänused otse pinna all. Oli küll tähistatud kanistritega, aga polnud aru saada kustpoolt siis ja kui sügaval. Oli nii 50 cm vett peal. Tugev tuul.

Kõigest räägiti läbi, aga mulle jäi asi natuke õhku:millise kursiga siis kopter tuleb? Kus lastakse esimene mees?

Noh, briifingul oli kõik peensusteni paigas – ainult briifingul ei olnud ju pilooti…  pandi paika küll, aga piloot on ju see, kes ütleb et selle tuulega ma saan lennata nii.

No ma vaatasin et on üks ainus värav kus ta saab  antud tuulega sisse lennata – aga see tuli üle veealuse kai.

Selle sain ise piloodiga ära räägitud, et sealt sisse ja et paadid on seal ja- et mehi lastakse sisse akvatooriumi keskele. Ruumi ju sitaks.

Aga mulle jäi ikka veel õhku kuidagi, et asjaosalised võtavad kuidagi enesestmõistetavalt et küll kõik jookseb – aga kurat, kui pole selgelt kokku lepitud siis ei saa joosta muidu kui suure juhuse peale.

Aga ei jooksnud isegi juhuse peale… Enne starti kurja eelaimuse mõjul jooksin rambi juurde ja ütlesin luugist väljalaskvale mehele uuesti üle – vaata, seal nurgas on veealune kai pinna all – et ära sa kurat seal kohal mehi välja lase. Lõi käega: ei lase!

Ja siis kopter tuli… ootasin rahulikult, kopter tuli värava vahelt sisse ja hakkas liginema veealusele kaile- nii, 30 sekundi pärast on t a üle kai ja akvatooriumis ja siis võivad mehed tulla ja mina saan sappa haakida ennast. Nu ma ei uskunud oma silmi: enne väravat juba kukkus esimene mees. Ja siis tulid nad kõik. Minu filmimise ülesanne oli juba peffis. Hoopis sitem oli näha, et kopter jõuab veealuse kai kohale. Tuli korra suurem vahe – lootsin et mehed said enne välja.

Ei saanud, tuli mees, lartsatas selg ees otse kanistritega märgitud ala vahele. Viskasin kaamera ära käest ja andsin gaasi et kui on mingi selgroomurruga mees siis saab ta pea pinnal hoida ja hakata siis arstiabiga jamama.

kolm meest lendasid vel peale seda vette kui kopter oli kindlalt üle kai.

Ja ikka oli jumal olemas – kuna vana kukkus viltu vette libises ta kõrvale. Keeras ennast kõhuli vees ja tegi ühe ujumistõmbe-ja lõi põlve vastu kivi ära. Ma näitasin kopterisse ristis käsi et asi on jama.

Siis oli mees, seisis kai peal püsti ja oli rõõmus. Mina olin suht endast väljas muidugi. Mina ei saa hästi aru, et kui on spottimine ja nii jamas kohas et kuidas saab nii lohakalt seda teha.

Järgmise katse eel juba lärmasin ja lasin joonistada ja käega näidata kus ja mis. Siis muidugi visati grupp hirmuga nii kaugele, et missiooni jaoks kulus aastaid.

Neil on vaja hüppemeistrit, kurat. Seda oleks imelihtne paika joonistada ja visata rahva 20 m ala sisse nagu kolks, aga ….

noh, iga jope tehku mida oskab.

Kuna linn on sirge kalda ääres siis on rajatud palju sadamakaitseehitisi, et avamere tormide eest sadamaid-kanaleid kaitsta.

Meie elasime kohe sellise kanali ääres, mis ühendab suurt Liepaja järve merega nn kanali kaudu. Ülemise pildi kõige vasak kitsas veekanal viibki antud kanalisse. Sealt siis sillad viivad üle ja saab seal ääres kõndida. Ja kõik on täis laevu.

Siin on järve kohalt nähtuna kanal minemas mere poole.

Vanad ehitised mida pole veel renoveeritud, kalalised järvel ja kanalil, rahulik ja selge taevas ja lõputud liivarannad – sooja ilmaga on see koht väga mõnus.

Rohkem ma midagi ei ütlegi.

Osad pildid jäävad – foreveriks, aga nagu teada on – kui inimene kaob, siis paarisaja aastaga on alles kõikidest linnadest Giza püramiidid ja muud asjad, mis on 5000 aastat seisnud enne meid ja seisavad peale meid.

Surnumere kirjarullid olid kuskil koopas paartuhat aastat. Nüüd siis viidi nad elektrooniliselt kontrollitavasse hoidlasse. Mis tähendab, ilma piisava vahenditeta ja inimese vahtimiseta ja energiata need asjad hävivad samuti nii umbes saja aastaga.

Massiline häda oli Hollywoodi uuemate fimide säilitamise häda. Digitaalsete koopiate säilitamine on rämedalt kulukam kui endine süsteem, kus filmirullid lesisid Arizonas maa aluses hoidlas, kus polnud vaja midagi teha, et need filmid lihtsalt seisaks seal. Ümber salvestati vist mingi aeg (täpselt ei mäleta)

Praegu tuleb iga kahe aasta tagant (võin jälle eksida) asjad ümber teha sest andmekandjad kipuvad kivistuma. Raha kulub nagu ratsahobuse pasamerd.

No eeldame siis, et see kõvaketta asi on mingi üleminekuteema. Mina saan omad vanad filmid kätte just vanadelt magnetlintidelt, milledel vanust juba pea 10 aastat.

Ja nii on muudkui hambaid lappimas käidud, kuni…
Eelmine aasta otsustasin, et kurele hambapasta – kasutaks õige ainult harja. Sel aastal tuli üks vana plomm välja ja liikusin uuesti arsti juurde. Tavaline rutiin – pannakse plomm ja öeldakse"teil siin üks auk ka juures paneme veel ühe aja"

Ja pannakse plomm ära tagasi ja -vaikus. Et mis?

Kuulge, vaadake teised ka üle, siis saab uue aja panna, mainisin.. Doktor  oli korra segaduses aga ütles no ma vaatan veel kord. Et mis?

Ei enne ärge siia tagasi tulge kui midagi juhtunud pole, kõik on korras ja sile. Et (ma ei hakka kordama)

Läksin kulmusid üleval hoides minema. Teie asi pole järeldusi teha, eksju..minu asi on!

Sheivisime ühe jahi, ja nüüd ajame taga omanikku. Tema mehe leidsime üles,
legendid leidsime üles ja

kuulasime ära - aga omanik… teda polekski nagu eksisteerimas.

Järjest kummalisemad inimesed ilmuvad välja.

Invaliidist purjetajad, oh ma ei tea.

Kuhu see elu meid sedasi viib?

(pakun, et merele)

Siis saigi kokku lepitud, et viin ta ära.
Eile mees heistas et ta on siinkandis ja saaks peale võtta.
No mis seal ikka…ajasin käima ja – viisin ta siis ära.

Mootor töötab siiani ilusti.

Meenutuseks: 1993 aastal tehtud auto. Sõitsin pool miljonit maha, siis lõppes esimene mootor otsa. panin uue peale.
Sõitsin veel paarsada tuhat peale. Allakäik algas sellest, et tehnoülevaatusel oli co ga jama ja tuvastati õhusissevõtt. Siduri survelaager sai läbi ja kukkus lärmama… tagaklaasi suutsin ka ära lõhkuda.

Noh… enam ei ole ta ju kunagi see.

Ja … ongi kõik.

(praegu on selge et poolteist tundi on teist hoopis)

Sildasin akud mingi bussi kõlaritraatidega, sain mootori vette trimmida. Siis oli puudis tööriistadest ja sukelduskomplekti abiga sain mootorikatte maha ja oligi käes rõõm kasutada suvel treenitud käsikäivitust, et akusse laadimisvool sisse saada. Kõik toimis nagu peab.
Ja nüüd siis lõpuks, nullkraadises ilmas sai selgeks ka, milleks on need nn Leverid juhtkangidel. Esimene kord siis oli neid hädasti ka vaja. Fast idle tõstis laadimisvoolud üles ja akusse sai mõõteriistade järgi 13 volti sisse. Natuke piiras see esilagu otsimistulede kasutamist – oli näha kuidas voldid kukkusid kui midagi näha tahtsid.
Ja nüüd oli ka veel tore, et GPS plotter on siiski võimalusterohke- voltmeeter andis tublisti kindlust – sai jälgida, et õiged voolud liikusid. Avamerele minnes on seda kindlust ikka vaja.
Tuul tõusis just lõunast ehk mootorite pimenemise peale oleks me avamerele triivinud.

Kõike saatis vahetpidamatu sadu ja lörts.
Olime siis varsti teel Pakri neeme tipu poole. Kõik olid rahulikud, sest tuult nagu polnud ja lainet ka mitte. Paraku ma teadsin, mida tähendab asjaolu, et sõidad 50 km tunnis ja lainet ei ole ja tuult ka mitte. Neemele otsustasin mitte minna ja keerasin ümber ja panime mehed valmis. Nina ümber keerates tekkisid kohe hädad: mehed ei saanud lesti jalga, sest laine rullis paati nii tugevalt ja iga laine, mis lartsatas lõi kohe kenasti ka üle paadi tuiskama. No kusse nii hulluks äkki läks, küsis Lauri.
Täpselt
Mehed viskasin vette arvestusega, et neil jääks kilomeeter ainult allatuult ujuda Pakri tuulepargi poole randa häda korral. Lestadega peaks see olema lihtne. No ja sees nad olid. Minu pilveteooria – sellega oli sitasti. Täna öösel oli nii pime, et silmapiiri ega pilvi eristada ei olnud võimalik. Sadu muidugi võttis viimase.
Fukin külm oli! Ca null kraadi ja nägu jahtus kiiresti tundetuks. Kapuutsid olid kõvade helkuritega ja selle järgi me neid lõpuks leidsime. Kui nad just lainete põhjas ei olnud. Siit ka väike tarkus – tuledega otsides ei või kiirelt tuld ringi suunata, sest jorsid võivad olla kuskil orus peidus suht pikalt.

Harjutasime siis jupike, tuuletriiviga meestele liginemine ja peale korjamine… oli tükk tegu.
Siis tuli koht, kus eesmärk oli, et Ahto transpordib Lauri –Lowry noh- paadi juurde ca 20 m kauguselt. Liginesime, peatusin. Ahto hakkas ujuma. Mul on väike probleem, mis tahab kindlasti kiiresti timmimist – gaasi-käigutrossidel on kasutamisest mingid lõtkud ja neutraali leidmine on tagasisideta. Ehk – kangid näitavad, et on neutraal, aga vint siiski on võlliga seoses ja keerleb. Ja nüüd siis tuli see loll koht: tuuletriiv viis kõrgema nina kohe alltuult. Ahtripeeglist lõi laine sisse, Ahto vedas Lowryt ja loomulikult nagu rescue diveri ainus variant – selg ees. Ja ujus otse mootoritesse. Sest tuul keeras mootorid kohe neile ette. Mina paaniliselt kontrollin, et kindlasti oleks vindid võllist lahus, seisma ei saa ka jätta, ahter ju laines ja akud alles ärganud. No fakk ohv, väga sitt olukord…. Kõik oli korras, aga see ebakindlus, et inimesed vindis sa pole 100% kindel et vindid ikka seisavad, vaid ainult 90 %. Peab seda muret kurtma ja laskma timmida. See on ikka suht tähtis asjaolu, tundub nüüd.

Päästerõngal olid liinid küljes ja olime valmis ka mehi päästerõngaga ligi tooma, kuid seekord seda vaja ei läinud.

Ja siis olid korraga kõik külmunud, Ahtol hakkas kummi soonimisest halb ja väike merehaigus ka – kuna kasutasin valgust paadi parraste valgustamiseks, et nad näeks masinat ujudes ja ronides, siis tekkis meile sinna merel oma kinnine ruum ja see kõikus ja oleks nagu suletud kõikuv ruum. Kui sõitma saime ja tuled kinni siis ilmus ka natuke silmapiiri ja siis kadus ka halb olemine.

JA siis oli ainus mõte mingit sooja saada. Täna sobis hästi otse saarte vahele varju liikumine põhja poolt Sisemerre ja tammi alt läbi ja peatusime kiirelt Kappal ja ajasime supi tuliseks. Saime natuke sooja sisse. Väljas juba ulus torm täiega ja saarte varjus oli laine madal ja kiire. Soe naha vahel siis ei käinud jutt muust, kui saaks sadamasse ja sauna sooja.
Kell oli juba 2 öösel ja meie olime lubanud lõpetada kell 2… aga ikkagi jõudsime sadamasse kell 3. Andsime kenasti teada ja pakkisime asjad.

Tagasisõit vastu tuult ja mingid teravad terad pidevalt silma lendamas, aga aega ei olnud, et kaitseprillid välja tirida.
Ülejäänud rahvas muidugi – istusid seljaga sõidusuunda. Mina jõllitasin silm märg majakaid ja tulesid – kui neid silmist lasta siis kaob suund nii käbe, et masendav kohe.

Kokkuvõte: sügis, raip, paneb kõik suvised teeningprogrammid tõestamisele. Hädakäivitus, voolude jagamine, kajaloodi ülessoendamine, fast idle kangide kasutuselevõtmine, üleelamispriimuse muutumine otseselt mitte mugavuseks vaid hädavajalikuks ja riietuse õigustamine nii hullus ilmas. Lisaks ülikasulikud kogemused lainetes inimesele liginemisel ja mootorite kasutamine siis – täna öösel esimest korda seda kõike proovides oleks olnud paugust overload ilmselt mulle.

Ja kokkuvõtte kokkuvõtteks – kurat küll, ma olen ära teeninud ilusa ilmaga siledal merel ja hea nähtavusega vähemalt mõne sõidu, plää.
Viimased sõitmised on olnud nii pasa sees kui vähegi olla saab. Erit see viimane, kus kuhjusid kõik eriolukorrad kokku.