Niisiis, täna Ullerist pandi Wordpressile kaasaegne versioon kehtima.
Ähvardused- ähvardused 
))
Ja nüüd on mugav kui mingi Kambodža vajab avaldamist siis saab avaldatud. Praegu käisin näiteks sadamas et yle vaadata mis toimu. Ja kas külm on juba pannud.
Kurrat, Paat ei hakanud silmagi kai tagant.. Vaatasin, et vett polegi enam. Meri kuiv!
mu blogi kas ära RSS inud või on nende brauseril plugin mis enne kuhugi minekut siit läbi astub.
Pole midagi uut siin ilmas. Tegelikult on see ainult kõnekäänd, sest see on minu jaoks midagi uut.
Noh, aga mis seal ikka..blogi on kasulik asi, eriti vahel.
Teen Mexicost filmi ja no ei tule vahel meelde kuhu külla me tookord jõudsime, tatid rippumas – aga tuleb ainult lugeda ajalooürikuid ja nii mõndagi tuleb meelde.
Ja üle pika aja on filmitegemise soon lahti läinud. Leidsin ka lõpuks muusikat mis mulle meeldib ja sellega tegemine on nagu teine hingamine.
Ja neegrid- ma olen oma masina kajaloodi uueks loonud, GPS i kinnituse teiseks ehitanud – lihtsalt juhuks, kui te ikka kõike teada tahate!
Ja telefoni uputasin ka ära ja ostsin uue.
Ja eile käisin rulluisutamas.
aitab teile küll
Täna siis õppusel ikka pidi juhtuma.
eriüksuslased said ülesande desanteeruda sukelduma kopterilt vette hüpates. Hea küll, kõik oli mõeldud ja jagati ülesanded õppustest osavõtjate vahel ära. Mina sain ülesande julgestada paadiga ja ka filmida. Et kasutada materjali õppeks edaspidi.
Kuna teadsin, et Miinisadamas on mõned "ebakohad" läksime tund enne kopteri saabumist akvatooriumit üle sõitma, et pärast olukorras kuhugile kärna ei paneks.
Nimelt on ühes osas vana kai jäänused otse pinna all. Oli küll tähistatud kanistritega, aga polnud aru saada kustpoolt siis ja kui sügaval. Oli nii 50 cm vett peal. Tugev tuul.
Kõigest räägiti läbi, aga mulle jäi asi natuke õhku:millise kursiga siis kopter tuleb? Kus lastakse esimene mees?
Noh, briifingul oli kõik peensusteni paigas – ainult briifingul ei olnud ju pilooti… pandi paika küll, aga piloot on ju see, kes ütleb et selle tuulega ma saan lennata nii.
No ma vaatasin et on üks ainus värav kus ta saab antud tuulega sisse lennata – aga see tuli üle veealuse kai.
Selle sain ise piloodiga ära räägitud, et sealt sisse ja et paadid on seal ja- et mehi lastakse sisse akvatooriumi keskele. Ruumi ju sitaks.
Aga mulle jäi ikka veel õhku kuidagi, et asjaosalised võtavad kuidagi enesestmõistetavalt et küll kõik jookseb – aga kurat, kui pole selgelt kokku lepitud siis ei saa joosta muidu kui suure juhuse peale.
Aga ei jooksnud isegi juhuse peale… Enne starti kurja eelaimuse mõjul jooksin rambi juurde ja ütlesin luugist väljalaskvale mehele uuesti üle – vaata, seal nurgas on veealune kai pinna all – et ära sa kurat seal kohal mehi välja lase. Lõi käega: ei lase!
Ja siis kopter tuli… ootasin rahulikult, kopter tuli värava vahelt sisse ja hakkas liginema veealusele kaile- nii, 30 sekundi pärast on t a üle kai ja akvatooriumis ja siis võivad mehed tulla ja mina saan sappa haakida ennast. Nu ma ei uskunud oma silmi: enne väravat juba kukkus esimene mees. Ja siis tulid nad kõik. Minu filmimise ülesanne oli juba peffis. Hoopis sitem oli näha, et kopter jõuab veealuse kai kohale. Tuli korra suurem vahe – lootsin et mehed said enne välja.
Ei saanud, tuli mees, lartsatas selg ees otse kanistritega märgitud ala vahele. Viskasin kaamera ära käest ja andsin gaasi et kui on mingi selgroomurruga mees siis saab ta pea pinnal hoida ja hakata siis arstiabiga jamama.
kolm meest lendasid vel peale seda vette kui kopter oli kindlalt üle kai.
Ja ikka oli jumal olemas – kuna vana kukkus viltu vette libises ta kõrvale. Keeras ennast kõhuli vees ja tegi ühe ujumistõmbe-ja lõi põlve vastu kivi ära. Ma näitasin kopterisse ristis käsi et asi on jama.
Siis oli mees, seisis kai peal püsti ja oli rõõmus. Mina olin suht endast väljas muidugi. Mina ei saa hästi aru, et kui on spottimine ja nii jamas kohas et kuidas saab nii lohakalt seda teha.
Järgmise katse eel juba lärmasin ja lasin joonistada ja käega näidata kus ja mis. Siis muidugi visati grupp hirmuga nii kaugele, et missiooni jaoks kulus aastaid.
Neil on vaja hüppemeistrit, kurat. Seda oleks imelihtne paika joonistada ja visata rahva 20 m ala sisse nagu kolks, aga ….
noh, iga jope tehku mida oskab.
mulle meeledib väga. Ajaloo hõng ja sündmuste tunne on nii mõneski linnajaos veel nuusitav. Öine käik avas samuti silmi… Ja muidugi päikeseloojangu ajal linna kohalt üle lennata on veel omakorda mõjuv.
Kuna linn on sirge kalda ääres siis on rajatud palju sadamakaitseehitisi, et avamere tormide eest sadamaid-kanaleid kaitsta.
Meie elasime kohe sellise kanali ääres, mis ühendab suurt Liepaja järve merega nn kanali kaudu. Ülemise pildi kõige vasak kitsas veekanal viibki antud kanalisse. Sealt siis sillad viivad üle ja saab seal ääres kõndida. Ja kõik on täis laevu.
Siin on järve kohalt nähtuna kanal minemas mere poole.
Vanad ehitised mida pole veel renoveeritud, kalalised järvel ja kanalil, rahulik ja selge taevas ja lõputud liivarannad – sooja ilmaga on see koht väga mõnus.
Rohkem ma midagi ei ütlegi.
ja ostsin kaks 750 GB ketast, kuhu saab asju tagasi teha.
Osad pildid jäävad – foreveriks, aga nagu teada on – kui inimene kaob, siis paarisaja aastaga on alles kõikidest linnadest Giza püramiidid ja muud asjad, mis on 5000 aastat seisnud enne meid ja seisavad peale meid.
Surnumere kirjarullid olid kuskil koopas paartuhat aastat. Nüüd siis viidi nad elektrooniliselt kontrollitavasse hoidlasse. Mis tähendab, ilma piisava vahenditeta ja inimese vahtimiseta ja energiata need asjad hävivad samuti nii umbes saja aastaga.
Massiline häda oli Hollywoodi uuemate fimide säilitamise häda. Digitaalsete koopiate säilitamine on rämedalt kulukam kui endine süsteem, kus filmirullid lesisid Arizonas maa aluses hoidlas, kus polnud vaja midagi teha, et need filmid lihtsalt seisaks seal. Ümber salvestati vist mingi aeg (täpselt ei mäleta)
Praegu tuleb iga kahe aasta tagant (võin jälle eksida) asjad ümber teha sest andmekandjad kipuvad kivistuma. Raha kulub nagu ratsahobuse pasamerd.
No eeldame siis, et see kõvaketta asi on mingi üleminekuteema. Mina saan omad vanad filmid kätte just vanadelt magnetlintidelt, milledel vanust juba pea 10 aastat.
Mäletan, et kui sõjaväkke sattusin, siis esimene hambaauk ilmus õige pea. Mäletan, et kambaga igas hommikus me hambaid pesime ja õhtul.
Ja nii on muudkui hambaid lappimas käidud, kuni…
Eelmine aasta otsustasin, et kurele hambapasta – kasutaks õige ainult harja. Sel aastal tuli üks vana plomm välja ja liikusin uuesti arsti juurde. Tavaline rutiin – pannakse plomm ja öeldakse"teil siin üks auk ka juures paneme veel ühe aja"
Ja pannakse plomm ära tagasi ja -vaikus. Et mis?
Kuulge, vaadake teised ka üle, siis saab uue aja panna, mainisin.. Doktor oli korra segaduses aga ütles no ma vaatan veel kord. Et mis?
Ei enne ärge siia tagasi tulge kui midagi juhtunud pole, kõik on korras ja sile. Et (ma ei hakka kordama)
Läksin kulmusid üleval hoides minema. Teie asi pole järeldusi teha, eksju..minu asi on!
eksitav pealkiri. Milleks meile filmid, peaks see olema.
Sheivisime ühe jahi, ja nüüd ajame taga omanikku. Tema mehe leidsime üles,
legendid leidsime üles ja
kuulasime ära - aga omanik… teda polekski nagu eksisteerimas.
Järjest kummalisemad inimesed ilmuvad välja.
Invaliidist purjetajad, oh ma ei tea.
Kuhu see elu meid sedasi viib?
(pakun, et merele)
Eile minu vana volkar sõitis ära lammutusse.
Arvutused näitasid, et kordategemine oleks maksnud samapalju kui
selle auto eest oleks müügist saanud. Ja siis poleks ta ka lõpuni korras olnud, ainult sõidukorras…
Siis saigi kokku lepitud, et viin ta ära.
Eile mees heistas et ta on siinkandis ja saaks peale võtta.
No mis seal ikka…ajasin käima ja – viisin ta siis ära.
Mootor töötab siiani ilusti.
Meenutuseks: 1993 aastal tehtud auto. Sõitsin pool miljonit maha, siis lõppes esimene mootor otsa. panin uue peale.
Sõitsin veel paarsada tuhat peale. Allakäik algas sellest, et tehnoülevaatusel oli co ga jama ja tuvastati õhusissevõtt. Siduri survelaager sai läbi ja kukkus lärmama… tagaklaasi suutsin ka ära lõhkuda.
Noh… enam ei ole ta ju kunagi see.
Ja … ongi kõik.
alustasin liikumist Florida poole. Oli suvi.
Tegelikult on praegugi pull, sest lõikan kokku
sellest eelmisest aastast filmi. Näen uuesti ja meenub see,
kuidas Atlandi ookeani varbad pistsin
Jah, uue aasta öösel on plaan valmis film juba presenteerida.
Ja kuna materjal on üpris huvitav, siis tulebki üle tunni
seda filmi, mida pole ammu juhtunud….
(praegu on selge et poolteist tundi on teist hoopis)
Kurat, pasarahe. Tormiähvardus oli õhus, kui meie oma otsinguharjutusele siirdusime. Öösel pidi mudarajuks keerama, 20 m sek. Nooh, ootasime ja vaatasime ilmajaamu. Mereveetase +8, tuul meie ilmajaamas 3 m sekundis. Mujal ka nagu rahulik…
Noh, merel ei pruugi nii olla. Ootasime seekord pikemalt ja välja sõitsime kell 23 alles.
Osalt ka seetõttu, et sügis on kallal ja paati oli vihma sadanud nii pikalt, et pilsipump oli aku ära kurnanud.
Nüüd võis kulpi visata asjaolule, et on kaks akut ja eraldatud vooluringides. Kulpi ei saanud visata asjaolule, et olin eelmine kord kaasa võtnud hooldamiseks krokodillid ja tööriistakomplekti ja seekord lihtsalt unustasin need maha. Ja kohe oligi neid vaja.
Sildasin akud mingi bussi kõlaritraatidega, sain mootori vette trimmida. Siis oli puudis tööriistadest ja sukelduskomplekti abiga sain mootorikatte maha ja oligi käes rõõm kasutada suvel treenitud käsikäivitust, et akusse laadimisvool sisse saada. Kõik toimis nagu peab.
Ja nüüd siis lõpuks, nullkraadises ilmas sai selgeks ka, milleks on need nn Leverid juhtkangidel. Esimene kord siis oli neid hädasti ka vaja. Fast idle tõstis laadimisvoolud üles ja akusse sai mõõteriistade järgi 13 volti sisse. Natuke piiras see esilagu otsimistulede kasutamist – oli näha kuidas voldid kukkusid kui midagi näha tahtsid.
Ja nüüd oli ka veel tore, et GPS plotter on siiski võimalusterohke- voltmeeter andis tublisti kindlust – sai jälgida, et õiged voolud liikusid. Avamerele minnes on seda kindlust ikka vaja.
Tuul tõusis just lõunast ehk mootorite pimenemise peale oleks me avamerele triivinud.
Kõike saatis vahetpidamatu sadu ja lörts.
Olime siis varsti teel Pakri neeme tipu poole. Kõik olid rahulikud, sest tuult nagu polnud ja lainet ka mitte. Paraku ma teadsin, mida tähendab asjaolu, et sõidad 50 km tunnis ja lainet ei ole ja tuult ka mitte. Neemele otsustasin mitte minna ja keerasin ümber ja panime mehed valmis. Nina ümber keerates tekkisid kohe hädad: mehed ei saanud lesti jalga, sest laine rullis paati nii tugevalt ja iga laine, mis lartsatas lõi kohe kenasti ka üle paadi tuiskama. No kusse nii hulluks äkki läks, küsis Lauri.
Täpselt 
Mehed viskasin vette arvestusega, et neil jääks kilomeeter ainult allatuult ujuda Pakri tuulepargi poole randa häda korral. Lestadega peaks see olema lihtne. No ja sees nad olid. Minu pilveteooria – sellega oli sitasti. Täna öösel oli nii pime, et silmapiiri ega pilvi eristada ei olnud võimalik. Sadu muidugi võttis viimase.
Fukin külm oli! Ca null kraadi ja nägu jahtus kiiresti tundetuks. Kapuutsid olid kõvade helkuritega ja selle järgi me neid lõpuks leidsime. Kui nad just lainete põhjas ei olnud. Siit ka väike tarkus – tuledega otsides ei või kiirelt tuld ringi suunata, sest jorsid võivad olla kuskil orus peidus suht pikalt.
Harjutasime siis jupike, tuuletriiviga meestele liginemine ja peale korjamine… oli tükk tegu.
Siis tuli koht, kus eesmärk oli, et Ahto transpordib Lauri –Lowry noh- paadi juurde ca 20 m kauguselt. Liginesime, peatusin. Ahto hakkas ujuma. Mul on väike probleem, mis tahab kindlasti kiiresti timmimist – gaasi-käigutrossidel on kasutamisest mingid lõtkud ja neutraali leidmine on tagasisideta. Ehk – kangid näitavad, et on neutraal, aga vint siiski on võlliga seoses ja keerleb. Ja nüüd siis tuli see loll koht: tuuletriiv viis kõrgema nina kohe alltuult. Ahtripeeglist lõi laine sisse, Ahto vedas Lowryt ja loomulikult nagu rescue diveri ainus variant – selg ees. Ja ujus otse mootoritesse. Sest tuul keeras mootorid kohe neile ette. Mina paaniliselt kontrollin, et kindlasti oleks vindid võllist lahus, seisma ei saa ka jätta, ahter ju laines ja akud alles ärganud. No fakk ohv, väga sitt olukord…. Kõik oli korras, aga see ebakindlus, et inimesed vindis sa pole 100% kindel et vindid ikka seisavad, vaid ainult 90 %. Peab seda muret kurtma ja laskma timmida. See on ikka suht tähtis asjaolu, tundub nüüd.
Päästerõngal olid liinid küljes ja olime valmis ka mehi päästerõngaga ligi tooma, kuid seekord seda vaja ei läinud.
Ja siis olid korraga kõik külmunud, Ahtol hakkas kummi soonimisest halb ja väike merehaigus ka – kuna kasutasin valgust paadi parraste valgustamiseks, et nad näeks masinat ujudes ja ronides, siis tekkis meile sinna merel oma kinnine ruum ja see kõikus ja oleks nagu suletud kõikuv ruum. Kui sõitma saime ja tuled kinni siis ilmus ka natuke silmapiiri ja siis kadus ka halb olemine.
JA siis oli ainus mõte mingit sooja saada. Täna sobis hästi otse saarte vahele varju liikumine põhja poolt Sisemerre ja tammi alt läbi ja peatusime kiirelt Kappal ja ajasime supi tuliseks. Saime natuke sooja sisse. Väljas juba ulus torm täiega ja saarte varjus oli laine madal ja kiire. Soe naha vahel siis ei käinud jutt muust, kui saaks sadamasse ja sauna sooja.
Kell oli juba 2 öösel ja meie olime lubanud lõpetada kell 2… aga ikkagi jõudsime sadamasse kell 3. Andsime kenasti teada ja pakkisime asjad.
Tagasisõit vastu tuult ja mingid teravad terad pidevalt silma lendamas, aga aega ei olnud, et kaitseprillid välja tirida.
Ülejäänud rahvas muidugi – istusid seljaga sõidusuunda. Mina jõllitasin silm märg majakaid ja tulesid – kui neid silmist lasta siis kaob suund nii käbe, et masendav kohe.
Kokkuvõte: sügis, raip, paneb kõik suvised teeningprogrammid tõestamisele. Hädakäivitus, voolude jagamine, kajaloodi ülessoendamine, fast idle kangide kasutuselevõtmine, üleelamispriimuse muutumine otseselt mitte mugavuseks vaid hädavajalikuks ja riietuse õigustamine nii hullus ilmas. Lisaks ülikasulikud kogemused lainetes inimesele liginemisel ja mootorite kasutamine siis – täna öösel esimest korda seda kõike proovides oleks olnud paugust overload ilmselt mulle.
Ja kokkuvõtte kokkuvõtteks – kurat küll, ma olen ära teeninud ilusa ilmaga siledal merel ja hea nähtavusega vähemalt mõne sõidu, plää.
Viimased sõitmised on olnud nii pasa sees kui vähegi olla saab. Erit see viimane, kus kuhjusid kõik eriolukorrad kokku.
Kolmas ööharjutus oli lihtne: mees üle parda ja manöövrid kohe peale.
Trikk pidi olema selles, et teha manööver õige suurusega ja leida veepinnalt pimedast inimene.
No ja mis siis selgus: kuu raibe paistis ja vesi oli sile, Lauri ja Ahto olid vees ja neid oli näha kogu aeg. Igav.
Näha oli neid seepärast, et Lauril oli uuemat tüüpi kapuuts peas ja see oli nagu prozektor.
Kuupaiste või proze helk – ja siras.
Huvitavamaks läks siis kui kuu pilve puges. Harjutasime kuni meestel külm lootusetult kallal oli.
Harjutamine tähendas seda,et kutid ronisid paati ja hüppasid pimedasse merre ja nii muudkui mitu korda.
Lõpuks leidsime, et siledal veel leidmine pole enam see ja kolisime lõpetamiseks suppi tegema – ja Kappale muidugi.
Hiilisime ligemale tuledega ja näeme – keegi on kodus…
Aknast piilusime – mingu kutt magas. Tegime ukse taga siis suppi väheke ja kutt ärkas et väike suits teha ja
ohoo, õuele tulles oli neli jorssi, ühel neist otsaees kiri FBI, parajasti supi valmis saanud.
Vana oli kolm päeva saarel üksindust nautinud, aga nüüd otsustas ta kohe sealt jalga lasta. Me ei takistanud.
Väike meelespea minu enda jaoks: kui on orientiirivaene olukord ja madalad pilved ja kuma ei mingit,
siis MOB olukorras pane MOB nupp küll sisse, kuid haagi pilk mingile pilvele mis on koheseks orientiiriks.
Enne sõitu tseki kui madal on pilv
ja kui kiirelt liigub.
Järgmisel nädalal püüame Laurit viia neeme taha, et ta kaoks ka lainete vahele rohkem ära.
Ja öösestel sõitjatel tuleb paadis meie kapuutse kandma hakata.
et poe uksele kirjutatud: venelastele hapukoort ei müüda.
Hapukoor olnud halvaks läinud, tuli pärast välja.
Aga sõda tulnud ikkagi.
..oli hea. Ursula on ka väga hea kaks kärbist ühe hoobiga. Kohtasin ka Res Publica esimeest Veskimäge, kes oli karkudega. ATV ga oli käkra pannud.
Siis hiilis selja tagant ligi Kiku, kes rääkis kuda laps haigeks oli jäänud – ei nooh, ta on näost ümmargusemaks läinud…. ja olevat opereeritud ka varbaid – nagu varemalt käsi. Jama.
Siis keset kontserti – istusin kännu otsas – nägin … …Heidy koopiat. Juskui noorem aga sama vaade ja sama olemine ja …noh, raske oli uskuda et see ei ole tema.
Vahtisin lummatult ja taustaks musa ja mõtlesin kaugele tagasi.
Hämardus ja üle konserdi lendas deltaplaaniga keegi – 4 korda, Saatpalu katkestas esinemise ja vaatas ka… (ja mulle tuli meelde Meelis, kes oli minu klassivend ja kes sai surma deltaplaaniga lennates) ja kõik oli nagu joonistatud.
Hämar ja soe ja (sääski polnud) kauge ajalugu ukse vahelt mind nuusutamas.
väljas kahisevad puud, öeldes tere hommikust, sa ei suudelnudki muud kui vaid mingit muusikut
Oli tahtmine juurde astuda kuid ei võinud ja liikusin enne lõppu juba minema kui summas kohtasin sedasama meest kes Tartus oli mu mootori esiisaks – ja näe, nemad ka kobistasid läbi Vändra kuidagi Raplasse ja sealt pidid edasi Tallinna minema. Hmm, sarnased rajad meil, tuli välja.
Enam ei lasknud juhusel kaks korda ette kirjutada, võtsin kontaktid.
Ja nüüd… nüüd on maasikad söödud, meenuvad päevased lõhnad, õhtused sumedad ajaloosoojadtunded ja palju muud. Sest seda kõike oli palju – nii Võrtsjärve, Riidot, Viljandit, plaane ja nede läbielamisi….
Oh, elu on nii rikas et ma olen peaaegu õnnelik.
Homme hakkab Baltic Bikini 2006, mille olen mina kokku jooksutanud. Ja loodan nii, et ma ei pea enam midagi tegema ja kõik kulgeb väikese kontrolli all ilusti lõpuni.
Tegelikult ma praegu juurdlen, kas minna tsikliga veel öise Rapla vahele sõitma…
ja ma ei tea mida või keda ma otsin öistelt tänavatelt…midagi ajab tagant
Peaaegu surematu rahvas pidas suure mäe peal suurt kompuutrit, mis oli võimsaim universumis.
Rahvas kogunes kord ta juurde, et küsida üks oluliseim küsimus.
Mis on elu mõte (või midagi sarnast) – oli see.
Masin ajas silmad pärani(kui neid nii nimetada) ja ütles, et see on keeruline küsimus.
Selle lahendamine võtab 7000 aastat.
Rahvas oli nõus ära ootama….
Rahvas kogunes(peaaegu surematu, aga mitte päris) 7000 aasta pärast samal päeval masina juurde.
(muidugi meile tundub uskumatu et 7000 aasta jooksul restarti polnud) ja masin ütles: mul on olemas vastus teie küsimusele.
Rahvas juubeldas ja langes üksteisele kaela.
Ja vastus on nelikümmend kolm, teatas raal.
Rahvas jäi vait.
Kuna me pole siiani kuulnud nii vanaks elavast rahvast, siis järelikult see vastus ei andnud neile ka midagi.
Leidis mu täna hommikul…
Ma ei tea siiani kuidas ta seda teeb, üleloomulikud võimed on tal selle koha pealt.
Nüüd on ta siis tagasi ja räägib eesti keelt aktsendiga.
Otsib kaua sõnu, ei räägi sujuvalt….
Ta kõik muud sidemed näivad olevat katkenud.
Aga ta painduvus olevat alles…ja mina, kes ma teda omal ajal õpetasin, olen peale reieluumurdu väga kinni…
Mulle tundub, et kellelgi on 4 aastat elu jutustada mulle.
Oli vesi ja oli maa ja inimesed kippusivad maalt vee alla. Muideks, ennem kippusivad nad ka õhku, noh..ehk siis üldse kipuvad nad igale poole.
Kord siis Ulluga sattusime Rummu karjääris paadilt sukelduma. Päev algas nirusti ehk postisõit lõppes kehvasti – õhk kadus ja kadus ka päikesepaiste, kuid otsustasime ikkagi minna ühe vana masti juurde alla vaatama, mis see siis lõpuks on…
Nii kui alla jõudsime, leidsime kohe – väga korralik ankur, mille masti otsa riputasime . 900 krooni ikkagi ca.
Ja siis tegime lõhida ringi ja leidsime igasuguseid asju…
Alajaamad. Soojakud, rauast maja, mille laes oli õhku täis tünn.
Edasi läks juba lihtsalt – pinnale pandi GPS ujuma ja üks mees kah üles. Alumine kirjutas objekti juures eseme üles ja tõmbas nööri. Pealmine vajutas punkti sisse. Kõik olid rõõmsad.
Välja arvatud meie.
Hädapärase kaardistamisega saime nii hakkama, kuid see ei rahuldanud. Tevalost hankisin antenniotsad, 13 meetrit antennikaablit ja tegin pikenduse GPS i seadmele ja antennile vahele.
Pakendasin ka GPS i veekindlalt ja – kolisime alla ja ujusime nagu vanad mehed vee all GPS i näitude järgi kuhu ainult vaja oli.
Lisaks sai uuemad objektid otse kohapeal sisse vajutada – rohkem polnudki midagi unistada.
Noh, ja nüüd siis edasi areneb ehk kõik siitkandist.
Sünd, elu, kool, siis jälle elu, langevari, -ja siis siin. Ehk jälle elu.
Elu on alati siis kui me arvame et me just praegu kuidagi oleme. Kõik eelnev oli kas ilus, parandamist vajav või unustatud.
Niisiis, elu algab.