Miks tal torbik peas on
Üks Võhandu jõe äärne lauaseltskond ja poiss nii hüüdis.
Mul oli neopreen kapuuts peas kuna tuul oli jahe, aga palav oli ka.
Uhasime siis selle 100 kilomeetrit Marttiga läbi, edukalt ilma kummuli lendamata, ka mitte Süvahavva juures kus oli pildistajate ja publiku lemmikpesa. Kuigi kanuu oli vett täis ja loksus edasi tagasi, aga me pääsesime siiski kuiva nahaga. Piltlikult.
Pikalt ei ole siin miskit jahuda, käed on villis, kann on turris (rollmops) ja kanuud ei jõudnud lõpetamise järel katusele tõsta. Ja 15 tundi järjest aerutada oli ikka aerutamine piisavalt.
22.05 olime me kohal, kottpimedas, konnade krooksumise saatel.
Ahjaa, ilm oli ka ilus, järgmine päev oli ilm seevast jube ja siis selle tuulega ja vihmahoogudega oleks mott kukkunud karukanni.
Martti õppis meeskonnavärgi jummala käbe ära kah ja kui jõgi kurjaks läks olime toimiv äge meeskond juba valmis ja edukad. Vahepeal kippus vennaarm peale tulema tal, eriti kui mingi naine karjus kaelane vees aukliku kajaki juures, et appi, mu käekott ja keset vastu puid kihutava veevoolu sees Martti otsustas et hakkaks daami kotti aeruga välja õngitsema. Aga ma röökisin 
Sest meie trajektoor oli seetõttu just see, kust ei oleks tohtinud läbi sõita ja me kõtsime siis üle puujuurte, teisele poole vastu liivakiviseina ja rägastikust karjudes läbi ja siis silmad punnis peas edasi. Martti ütes, et psühholoogiliselt nii raske on olla et aidata ei saa
Mina mõtlesin, et raisk, konkurent ja veel teisest rahvusest kah 
Veel mida Martti kippus tegema – “näe oks”, ja kallutas ennast selle eest mitte taha vaid kõrvale. Woww tunne on, kanuu kaldus nii nagu tsistern.
Kärestikuosa oli nagu ikka kõige lahedam. Palju riideid välja väänavaid inimesi oli kallasel.
April 20th, 2010 at 9:30
Mingi galerii linki kah on, kust saaks järjest kaeda, kes ja kus kummuli keeras? Kallutamine on jah tore – ja pärast koju sõites üritad auto rappumist ja kurvis kaldumist ka kanniga kompenseerida.
Ja see laupäev lastedistants – 78km Pärnu jõel