mis kuradi…
Martti helistas ja ütles, et oleks vaja. Noh, oli vaja jah.
Eellugu. Üks mees, kes on kaladesse ilmselgelt armunud, olla lasknud kullasepa juures teha hõbedast lante , kuid ainult üks olla võtnud kui loom.
See oli siis legend üks
See lant olla kadunud ootamatult tamiili otsast, kuskil Tõstamaa poolsaare ääres meres. Legend kaks.
Kaldast – 800 meetrit (see pole enam legend kolm aga räme vale)
Noh, päeval olid vastlad mul aga ilm - jube lumetuisk. Kahtlesin et kas meil on normaalset ligipääsu, varustus seljas miinus kümme ümberringi, lumi tuiskab regu vahele. Martti lohutas kah, et hädasti on vaja minna, tema seda meest eriti ei tunne ja keegi teine kah, aga olla poes kurtnud seda landijuttu. Ja”kalamehejutu” ideest ju me saame kõik aru.
Olin väheke torssis, sest ma teadsin, et me käime kilomeetreid mööda põlvini lund(ega need sukeldujad ju enam poole pealt tagasi ei lähe) ja pärast oleme plekist mehed, aga Marttit enam ei saanud seda sitta ise sööma jätta kah(ja me teame, et nad võtsid meie varustust tassida ka seepärast, et me lõpuni järele tuleks). Otsahoidja pidi olema oma mees, aga oli hoopis oma naine. Mis oli hea. Jää peal positiivne ja mul oli kellega- etteruttavalt öeldes- taga rääkida neid kalamehi.
Kui pimenes, jõudsimegi Värati sadamasse. Kolm meest oli vastas! Sahmisime ja tore oli, et mehed võtsid enamus meie asju enda vedada… Muidu oleks olnud puuks. Ja see oli puhas ettenägelikkus et ma võtsin kaasa 6 liitrised kergemad õhud. (ja rohkem tina)
Lõpuks käisimegi merejääl põlvini lumes, mille all vesi (öäkk) ja mehed arutavad: no ei tea kus see siis nii kiiresti täis on tuisanud… (ja et ma olen kümme aastat siin jää peal käinud ja tunnen igat nurka ja olen kogenud nagu koger)
Ja kui me olime peaaegu kaks kiltsi ära tulnud (haa! 8 sotti?) Siis teatas eest keegi..et näe, meie jäljerida on täitsa ära kadunud. Jajaa, pime, lumi, vesi, tuul juskui tõuseb.
ja siis kukkusid taskulampidega mehed mööda jääda jälgi otsima.
Mina vana pimedas vaataja mainisin käega näidates, et seal- on tume koht, kas see võib olla selline koht, kus võiks olla auk. Sest looduse fooniga see ala kokku ei sobinud. Aga täpid lippasid nagu politseiakadeemias need taskulampidega koerad- ja meie juures mees mainis – no nii ligidal see ei tohiks olla, 800 meetrit ma arvan veel(WTF?).
ja et ma olen kümme aastat siinkandis… shut up. Ma pakkusin, et maatuul puhub ehk meid koos jääga Kihnu poole ära. Oleks toredam õhtu tulnud.
Auk oligi seal kus ma arvasin seda nägevat ehk ma tegelikult siis nägingi. Keel ripakil saime kohale ja nende kolmnurksena tellitud auk..oli selline kolmnurk, nagu oleks kolmnurk täis puhutud ja läheb kohe lõhki. Teravaid väljaronimisnurki… ah mis. Milleks. Küll landi välja ulatavad, siis võib ise jalga lasta…
Nüüd külmas sebisime end valmis, arvestades kõike seda majanduslikku kahju ja plekist autode joondumist Raplast ja Ämarist, töödanud kompressoreid ja söödud energiat ootasin ma, et laskudes jääauku, hakkab seal ise valgust kiirgama see lant, nagu aardekirst, nagu kõrgtehnoloogia ime, no peab olema midagi sellist, kuna kuus inimest on ponnistanud polaarekspeditsiooni siia kanti, pimedas ka veel.
Kurat, sukeldumine on eraldi lugu
February 20th, 2010 at 7:08
No isegi mul kukkus tuju paari kraadi võrra, kui seda auku alguses üles ei leidnud. Kukkus muidugi põhiliselt sellepärast, et paistis oht, et vette ei saagi
February 20th, 2010 at 7:19
See on seepärast, et sa oled selline neeger
Mulle ei meeldinud see 800 meetri jutt, keset merd.