Dillingeri olu

KUI me poleks seda lanti leidnud (mul ON häbi tunnistada, mida me landi nimel tegime)

siis oleks tuju paalju magedam olnud.

Aga kuna me leidsime, siis saime hea maine ja hea tuju ja pitsat pealekauba.

Nii või teisiti ma võtsin seda kui teekonda Steffani pitsasse, ja kui me sel teel juba jääaugust möödas olime oli juba palju parem.

Ja pitsa tegi välja põhimõtteliselt landiomanik. Teinekord tehkugi diili kondiitritega mitte juveliiridega.

On palju tahta, kui sa oled üle tunni lumetuisus –10 kraadi käes ringi lirtsutanud, et su mask oleks puhtaks loputatav, sinna sisse sülitada polnud ka enam ammu mingit mõtet. Soojas autos oleks, siis oleks praegu olnud külmunud klimbiga seespool klaasi täitsa humoorikas minna.

See, et kaelamansett alguses tahtis mind lämmatada oli pohlad, aga alla minnes sain aru, et ma ei näe ikka mitta tilligi, ainult üks jääkuubik. Krabasin Marttist kinni, et tema laskumiskiirusega kaasas püsida-et küll tema teab. Tina oli meil ikka piisavalt, sest kukkusime kolks kohe põhja. Siis olime seal natuke aega hädised – pärast kuulsin et Martti ei näinud kah mitte tilligi. Kaks mitte tilligi teeb kokku topeltmittetilligit.

Lasin endale vee maski, mis polndki enam liiga jäine – arvan vesi oli 2-3 kraadi soe- ja sain pildi ette. Siis kodunesin veidi põhjaga ja vaatasin ringi ja tajusin seda köit, mis mind Martti külge kinni poos. Jooksev ots ei ole hea mõte pimedas.

Lisaotsa ma polnud kuhugi kinnitada saanud, sest voolik oli nii jäik, et oli V kujuline ehk keskelt oli jonks ja regu ise turritas ülespoole rippuda. Ka väljas. Nii ka vees.

Tegime paar lestalööki..midagi ei siranud. Ei kumanud. Ei tulnud tulnukaid. Martti hakkas mind ootamatult kobama hoopis. Kui ta käe mulle parema õla peale pani ja mu kätt tõstis, et midagi mu kaenla alt saada, siis sain aru, et kurat, minu lisaots läheb nüüd loosi vist. Vaatasin, kas strobo on nähtav kui on vaja üles püssida – oli. Martti muidugi arvab, et tema pudikeelne viipekeel on üliarusaadav, seletas mulle et linnud lendavad lõunasse, juba homme ja neid on nelikümmend, aga ise arvas end seletavat, et tal regu jookseb.

Hea küll, olime siis pausi peal ja keerasin tal kraani kinni. Olin mures, et kaks meest imevad õhku läbi ühe esimese astme, et kaugel see minugi regu külmumine on, aga ime küll, töötas. Korra tegin kraani lahti mingi minuti järel – aga siis veel jooksis tal see regu õhku läbi. Uuesti kinni. Ja noh, mis seal ikka, paaritöö paistis klappivat ja ujusime nii natuke ja otsisime lanti. Leidsin u- kujuliseks keeratud naela. Keset merd on see ikka tore.

Veidi aja pärast keerasin uuesti tal kraani lahti ja regu jäi pidama. Otsisme edasi. Ja jälle hakkas tal jooksma. Jälle hingasime minu õhku ja sulatasime süsteemi. Ja jälle saime korda.

Kilke oli, emakalu oli. Vaatasin neid kui toitu.

Ja kui me olime tiirutanud suht kaua, siis nägin. Konks oli liivast väljas ainult. Aga mingi..kuradi plekijunn. Tavaline. See juveliir oli sita töö teinud. Mina tema käest ei telliks lante rohkem. Rubiini ka polnud.

Surusime kätt, sest lootus oli kahanenud juba ammu olematuks- ja tulime üles. Orientatsioon oli sassi läinud, panin tähele.

Mõtlesin korra, et ei anna neile lanti, enne kui on meie asjad maale tagasi vedanud. Sest nüüd polnud neil küll põhjust meid aidata.

Aga nad olid aumehed. Karglesid serva peal, sest nad olid tegelikult selle landi juba manalateele saatnud, mõttes.

Löödi patsu ja lobiseti ja meid aidati igati. Ja tagasitee- oli piin. Meil raudrüüd seljas, vett oli jääle tungima hakanud, maa polnud ikka veel 800 meetri kaugusele ujunud, norisime neid mitu korda.

Aga kuna nad tirisid meie asju, siis nad vahel ähkisid kummargil jää kohal ja meie küsisime – noh, jäljerida on kadunud või?

Aga kõige lõpuks istusime Steffani pitsas ja oli mõnus. See käik jääb mulle sama hästi meelde nagu ükskord Jägala jões sukeldumine, sepaalasi küljes, et vool minema ei viiks.

ja Martti, sa oled üks igavene … (lapsed loevad ka seda, muide)

Martti helistas ja ütles, et oleks vaja. Noh, oli vaja jah.

Eellugu. Üks mees, kes on kaladesse ilmselgelt armunud, olla lasknud kullasepa juures teha hõbedast lante , kuid ainult üks olla võtnud kui loom.

See oli siis legend üks

See lant olla kadunud ootamatult tamiili otsast, kuskil Tõstamaa poolsaare ääres meres. Legend kaks.

Kaldast – 800 meetrit (see pole enam legend kolm aga räme vale)

Noh, päeval olid vastlad mul aga ilm -  jube lumetuisk. Kahtlesin et kas meil on normaalset ligipääsu, varustus seljas miinus kümme ümberringi, lumi tuiskab regu vahele. Martti lohutas kah, et hädasti on vaja minna, tema seda meest eriti ei tunne ja keegi teine kah, aga olla poes kurtnud seda landijuttu. Ja”kalamehejutu” ideest ju me saame kõik aru.

Olin väheke torssis, sest ma teadsin, et me käime kilomeetreid mööda põlvini lund(ega need sukeldujad ju enam poole pealt tagasi ei lähe) ja pärast oleme plekist mehed, aga Marttit enam ei saanud  seda sitta ise sööma jätta kah(ja me teame, et nad võtsid meie varustust tassida ka seepärast, et me lõpuni järele tuleks). Otsahoidja pidi olema oma mees, aga oli hoopis oma naine. Mis oli hea. Jää peal positiivne ja mul oli kellega- etteruttavalt öeldes- taga rääkida neid kalamehi.

Kui pimenes, jõudsimegi Värati sadamasse. Kolm meest oli vastas! Sahmisime ja tore oli, et mehed võtsid enamus meie asju enda vedada… Muidu oleks olnud puuks. Ja see oli puhas ettenägelikkus et ma võtsin kaasa 6 liitrised kergemad õhud. (ja rohkem tina)

Lõpuks käisimegi merejääl põlvini lumes, mille all vesi (öäkk) ja mehed arutavad: no ei tea kus see siis nii kiiresti täis on tuisanud… (ja et ma olen kümme aastat siin jää peal käinud ja tunnen igat nurka ja olen kogenud nagu koger)

Ja kui me olime peaaegu kaks kiltsi ära tulnud (haa! 8 sotti?) Siis teatas eest keegi..et näe, meie jäljerida on täitsa ära kadunud. Jajaa, pime, lumi, vesi, tuul juskui tõuseb.

ja siis kukkusid taskulampidega mehed mööda jääda jälgi otsima.

Mina vana pimedas vaataja mainisin käega näidates, et seal- on tume koht, kas see võib olla selline koht, kus võiks olla auk. Sest looduse fooniga see ala kokku ei sobinud. Aga täpid lippasid nagu  politseiakadeemias need taskulampidega koerad- ja meie juures mees mainis – no nii ligidal see ei tohiks olla, 800 meetrit ma arvan veel(WTF?).

ja et ma olen kümme aastat siinkandis… shut up. Ma pakkusin, et maatuul puhub ehk meid koos jääga Kihnu poole ära. Oleks toredam õhtu tulnud.

Auk oligi seal kus ma arvasin seda nägevat ehk ma tegelikult siis nägingi. Keel ripakil saime kohale ja nende kolmnurksena tellitud auk..oli selline kolmnurk, nagu oleks kolmnurk täis puhutud ja läheb kohe lõhki. Teravaid väljaronimisnurki… ah mis. Milleks. Küll landi välja ulatavad, siis võib ise jalga lasta…

Nüüd külmas sebisime end valmis, arvestades kõike seda majanduslikku kahju ja plekist autode joondumist Raplast ja Ämarist, töödanud kompressoreid ja söödud energiat ootasin ma, et laskudes jääauku, hakkab seal ise valgust kiirgama see lant, nagu aardekirst, nagu kõrgtehnoloogia ime, no peab olema midagi sellist, kuna kuus inimest on ponnistanud polaarekspeditsiooni siia kanti, pimedas ka veel.

Kurat, sukeldumine on eraldi lugu