Dillingeri olu

Huvitav lugu… Smuugeldasin ennast sisse kella poole kaheksa ajal Zionisse ja käisin sees infot hankimas, et millisele rajale on mõtet ka minna. Valisin siis Angels Landingu. Just selle raja lõpp oli see, mis kutsus. See nimelt oli jääronimine. Seal olid ketid ka kaljude külge pandud, et hullemat ära hoida- sealt olla inimesi alla kukkunud ja surnud ära need kukkujad. Eriti oli see koht siin kitsas(ja jääga kaetud ka muidugi)

Rajale pöördujaid oli palju, kuid enamus katkestas siis, kui esimene raske osa oli ära ja selle taga paistis järsk kaljusein ehk hullem oli veel ees. Olgem ausad, mul polnud ka jäänaelu sussi all ja rippusin rohkem kettide küljes kui kõndisin ja ronisin. Aga mingi hetk sain ikkagi üles.

Naljakas oli see, et minu armas fotokas keeldus töötamast ehk sisse lülitumast. Ja kohe mitte mingi nipiga. Tööle hakkas ta siis kui olin tagasi ja autos. Pärast käisin kohalikus IMAX i kinos (!!! 3d ja hiigelekraan!) ja seal nägin, et seal on mingi kuri indiaanölase vaim, kes ebasobival ajal saadab ujutusvesisid ja muid jamasid ja kusisid inimestele kaela. Minuga tegi ta sama. Keelas pildistamise. Aga Sony videokaamera oli kangem kui see koll.

Selle alloleva pildi peal on siis see parempoolne kalju Angels Landing ehk selle tipus sain ma oma hommikusöögi tehtud.

Muidugi nägin ma esimest korda metsikute kalkunite karju tolknemas, malemäge ja 1930 aastast pärit tunnelit ja põtru.

Aisa kurat..üleeile ju ma sõitsin yhest vaesest jänesest üle. Piiks oli temaga.

This entry was posted on Thursday, February 19th, 2009 at 18:08 and is filed under ajupõhjast. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.