Sõbrapäev, n kyll
Fresnost panin otse sekvoiandusse, mäed olid juba eemalt näha, et lumised nagu pagan teabmisasjad.
Pidasin korra kinni yhes lahedas poekeses, kus oli uksele kirjutatud Näkemiin ja Kiitos. Maja oli ehitanud kunagi ammu mingi soomlane. 
Tädike müüs kylmkapist vihmausse ja igasugu muud träni(sealhulgas külmikust vihmausse),
peale selle oli tal ka tähelepanuga väikseid probleeme, polnud vahet mis ma talle rääkisin tuletõrjumisest, pidas ta mind kangekaelselt pommitaja piloodiks. Kui joonistasin Eesti asukoha, siis ta ütles, et pommitaja piloot peab selliseid skeeme hästi joonistada oskama. Kena.
Aga hakkasin mägedesse tõusma. Ees olid küll sildid, et lumeketid peavad olema, aga tee oli nagu Otepää talvetee ikka- andsin aga tuld. Osad keerasid juba tagasi ja venisid jumala okei tee peal, aga noh arusaadav. Siis kõige lõpus, olin juba 3000 meetri peal ja kilts oli parki – siis oli tee peal kontrollpunkt, kust ilma kettideta enam läbi ei lastud. Kuradi lollakad!
Sõitsin alla mägedest podinal ja kohalikust loomasöödpoest ostsin endale ketid, mida ma loodan neile tagasi viia. Teen lõuna ja kulgen mägedesse tagasi. Selge see, et täna ma enam sealt alla ei tule.
