Dillingeri olu

Sõidan mööda routet, mis läheb mööda kaljuservi ja mööda Vaikse ookeani äärt.

Vihma ei saja(kuigi algul sadas), selge on, vanad mäed on uskumatult pehmete joontega ja mina lõpuks vajusin mingi nuka taha, kus ma koukisin lahti Vallo Bacardi.

Nyyd istungi oma tugitoolis, Montereysse on 70 miili järske teid, aga mind see ei keeruta eriti. Minu istekoht on ülemaailmavaatega.

Praegu näiteks nägin, kuidas maruvihmad liginesid ookeanilt. Valgused muutusid nii, et nägin all kogu merepõhja hullus 3D vaates. Nägin kuidas piisad minuni jõuavad.

Teen pilti mingist tydrukust, kes tahab, et tast pilti tehtaks.

Kummaline lugu on see et kui tuleb jutuks kes kust on, siis Estonia peale ta hyyab: ma olen Tallinnas käinud! Huvitav miks nad seal käivad…

Texase numbriga auto peatub, välja ronib neli venelast. Lõppes asi sellega, et lobiseme vene keeles ja ma teen neist pilti. Vene keelt ma jagan suht koduselt, see on tegelikult väga mõnus. Tunni pärast sõidan edsi ja suundun sekvoiametsa poole juba täna öösel, sest mereäärne öö sakib. Mexico oli ikka paradiis mis paradiis, midagi pole liiga kellegi oma ja ruumi on hongata, siin peab õnne olema, et oma nurka leida.

Kaval nipp tasuta ööbida on ennast mägedesse kruvida, sinna ei ole kellegil asja.

This entry was posted on Saturday, February 14th, 2009 at 2:41 and is filed under ajupõhjast. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.