Los Angeles
Nagi karta ka oli, liiklus imeb kolinal. Aga ainult teatud kellaaegadel. Kuuerealise raja peal seisad nagu miska, minna pole kuhugi. Vaba rada on ka – see on nn carpool, ehk siis rada, kus sõidab ainult see auto, kus on kaks või enam inimest. See näitab ka autode kasutust – kuus rida on umbes… kõik on seega ühe mehe masinad, kõik käivad ruumi võtmas ja tossu ajamas. Nagu minagi!
Devlin elab kohe Beverly Hillsi külje all, võtsime isegi Mini Cooperi ja sõitsime mööda rikaste ja kuulsate elurajooni.
Eks ta oli nagu dzunglis sõit- kõik on paksult roheline ja kunstmägesid täis, mitte mingid 30 meetrised törtsud, aga kunstkuutsemäed. Ju siis kellegil on vaja linnale natuke kõrgemalt vaadata.
Devlin ise elab Amsterdami stiilis majakeste kompleksis, väga stiilsed pisikesed majad oma õuekestega jne jne.
Kella kahe paiku suundusin mööda rannaäärt põhja poole. Väga kenad rannad ja mäeveerud, ainult et nagu ikka – seista pole kuskil. Kõik on nii pungil inimestest, iga ruutmeeter on ära märgistatud, tegelikult on see jube masendav. Ja seda veebruaris, talvel.
Liikusin sada kiltsa põhja ja mõtlesin, et haagin ennast mingi campsite külge mere ääres, väike parkimistasu ei tohiks olla kurjast…
Kõige odavam oli 30 dollarit öö. Käigu nad õige…. Praegu hiilisin mägedesse ja proovin ära, kas õnnestub siin kuskil öö ära olla. Maad on jalaga segada, aga hulka vähem kui väikses Eestis.
