Vaikne. Kaugel koer.
Isal oli IZ jupiter. Käigukang oli paagi küljes. Kui ma olin piisavalt vana – ehk siis 5 astane – võttis ta mu paagile sõitma.
Sõitsime Lepikult Männikmuru talusse, õhtul hilja.Videvik oli käes. Mootori hääl ja vaikne tuul tekitasid poisikeses laheda tunde. Sõitsime nagu kuningad – kiiret ei kuskile, tee ääres pidasime kinni, et vaadata, kas kartulipõllul ometi sead ei tuhni jälle. Omad talumaad ja omad viljad teede ääres. Ei kedagi inimest liikumas.
Sead loomulikult ikka tuhnisid. Isa tegi koera häält ja loomad lontisid minema. Kärsad olid veel vingus peas. Üks oli haavunud näoga.
Isa lõi jälle vändast asja käima ja ootasin, kuni isa mind mõnusalt (lendamise tunne!) enda ette jälle tõstis. Ja sõitsime edasi. Palju ei olnud sõita, isa ytles, et nyyd tuleb kiirenduse koht – ja seier liikus 60 peale.
Mina värisesin paagil. Raju!
Kolm kilomeetrit ainult ja kohal. Valgusvihk videvikus tee peal võbisemas – väga sügav oli see kõik. Kiirusenäidik helendas, putukad lendasid kahel poolt mööda, metsloomad tee ääres suu ammuli.
Soe õhk, sest oli ju ometi juulikuu õhtu…no mingi siuke kuu pidi olema sest soe oli kindlasti.
Järgmine päev ronisin aida all tsiklile ise selga ja kukkusin kogu masinaga kummuli. Lahe jälle. Keegi ei pahandanud!
Nüüd ühel õhtul tuli see kõik silme ette, kui sõitsin Kadriorust Ämari poole, valgusvihk teel ja sume õhk kahel pool teed andamas. 60 tuli harva ette, 90 pigem, sest pimedas on sinu valgusruum kitsas ja kiirusetunnetus hoopis teine.
Aga vaatasin silmanurgast põlde ja tumerohelist vaikust ja võimas masin all kergelt vibreerimas – oli hea tunne.
Äkki mälestuse pärast? Ei tea. Igatahes kui oligi, siis see ammune sõit teeb siiamaani head. Ja ka minu isa teeb mulle siiamaani headmeelt ja elamusi, mis siis et teda enam ei ole.
Nagu ma nüüd näen, on ta tegelikult ikka olemas veel!